Moe-häda, osa 2
3. augusti Areenis avaldas Areeni toimetaja Tõnu Kaalep nõutust selle üle, kuidas peaks kultuurilisa lähenema moele. Tegelikult ei vaeva moe-häda ainult Eesti väljaandeid, samad vaevused löövad välja ka lääne pressis. Moehädasid on lähemalt vaaginud Angela McRobbie, kes on Londoni Ülikooli Goldsmiths College'i professor, raamatu "British Fashion Design" autor. See uurimus heidab valgust moehädade põhjustele. Järgnevas artiklis on refereeritud ka tema seisukohti.
Pressi "moehäda" põhiliseks põhjuseks on moe häda iseendaga. See seineb ebakindluses oma väärtuses ja seisundis kultuurimaastikul. Küsimus, kas mood on kunst või mitte, ulatub 20. sajandi algusse ja keskpaika, kui kunstikoolide juures hakati avama moeosakondi. Kunstikoolide enamasti meessoost õpetajaskond krimpsutas moehariduse peale nina, sest sellel olid liiga otsesed sidemed koduse õmblus- ja käsitööga, mis on teadagi rumalavõitu kodukanade ja mitte kunstnike ampluaa. Selline suhtumine ajendas moega tegelejaid enesesse tõmbuma; aga samas ka oma tegevuse tõsidust ja kunstipärasust väljaspool seisjatele tõestama ja õigustama. Tegelikult kestab see tänaseni. Mood püüab oma staatust upitada end kunstiga sidudes. Moeloojad otsivad inspiratsiooni kunstist ja selgitavad oma loomingut kunstitermineid kasutades, teevad ühisnäitusi koos "päriskunstnikega" ja muudavad oma butiigid kunstigaleriideks, kus riideid eksponeeritakse vaheldumisi taiestega.
Moeajakirjandus erineb ülejäänud pressist nagu Kuu Maast. Moepress jagab moe madalat staatust ning see lähendab moesfääris töötajaid üksteisele. Nii ongi moodustunud kitsas ja suletud moemaailm, mida seostatakse feminiinsuse, rumaluse ja tühise edvistamisega, mis on aldis naeruvääristamisele ja alavääristamisele. Selle tulemusel puudub moepressil enesekindlus, mis iseloomustab teisi pressi alaliike. Eriti ebakindel on moe seisund ajalehtedes, kus enamik töötajatest on mehed, kes reeglina peavad seda ala kergekaaluliseks ajaviiteks, koduseks ja tarbijalikuks teemaks.
Moeajakirjandus on konservatiivne ala, mille traditsioonid pärinevad 20. aastate Vogue'ist. Vogue valgustas tol ajal moodi kui kunsti, mis kuulus kõrgema keskklassi naiste luksuslike hobide sekka. Vogue on tänaseni moepressi stiilinäidiseks, kus on säilinud moe elitaarne imago ning kus naiste luksusearmastust peetakse naiselikkuse väljenduseks.
Kui prantsuse filosoof Roland Barthes analüüsis 1969. aasta prantsuse moelehti, leidis ta, et need püüavad oma lugejaid veenda selles, et maailm on tulvil vaid meeldivat ja nauditavat. Barthes märgib, et moe hea toon ei luba pakkuda midagi, mis oleks moraalselt või esteetiliselt taunitav. Moeajakirjandus on nagu hoolitsev kanaema, kes säästab tütart kontaktidest pahe ja kurjaga. Moeajakirjade maailm oli tulvil mõnusid, mida kajastasid ka moelugude pealkirjad, nagu näiteks "Külaskäik Tema lossi" või "Puhkus Bermuudal". Kuna moelehti põhiliselt vaadati, taandus tekstiosa kõrvalise kommentaari, poeetilise meeleolu looja või lihtsalt informatsiooni osasse. Samad reeglid kehtivad tänaseni, ehkki tänapäeval püütakse asja kerge irooniaga vürtsitada.
Moepressi traditsioonide hoidmisel on olnud oma osa tugeva karakteriga moetoimetajatel, nagu Diana Vreeland ja Suzy Menkes, kes on saanud legendaarseks nii oma snooblikkuse ja suurejoonelise stiili kui ka moeteadmiste poolest. Sellised toimetajad on tutvustanud moodi kui kõrgkultuuri ja kaunite kunstide ühte osa, mis kuulub samal ajal ka luksusliku tarbijakultuuri hulka. Tihti suhtusid nad moedisaineritesse kui loovgeeniustesse. Tänapäevalgi on mitmed toimetajad võtnud enesele moepatrooni rolli, oma lemmikuid igati soosides ja toetades.
Moelehtedes ilmuv pildimaterjal on enamasti seotud fantaasia ja naudingutega ning peab vaatajates äratama erinevaid meeleolusid ilust ja elustiilist ning naise seksuaalsusest. Riided on moepressile toormaterjaliks, millega võib ette võtta mida iganes, sest moekülgede pildimaterjal pole ei reklaam ega ka tarbijainfo. Moefoto on suhteliselt määramatu visuaalne valdkond, ning see määramatus annab asjaosalistele loa libastuda fantaasiasse. Fotograafid, stilistid ja modellid saavad moekülgede pildistamisel loominguliselt vabad käed. Ajakiri on nagu galerii sein ning moelehekülgede roll kunsti eksponeerijana aina suureneb.
Moekunstnike looming, mida pildi tegemisel kasutati, võib valmis pildil täiesti nähtamatuks jääda. Moepildid ei reklaami mitte moodi, vaid hoopis stilistide, fotograafide ja modellide talenti. Sel viisil on moefotograafide tööd jõudnud lõpuks galeriide seintele ning saavutanud kunstikriitikute heakskiidu. Lugejad saavad sel viisil osa kultuurilisest kapitalist, kunstinaudingu ilma kunstisaali külastamise vaevata, efektsed pildid aga aitavad müüa väljaannet, moekunstnikule jääb kirbukirjas selgitus foto nurgas ning õrn lootus, et ehk järgmine kord ilmub mõni tema disainitud rüü suuremas plaanis.
Moemaailma suletus ja perssi väiksus vähendab võimalusi tõeliseks ja avatud moekriitikaks. Liialt suud pruukinud moetoimetaja jääb järgmise moeetenduste kutsest lihtsalt ilma. Moeshow on aga moepressi põhiline infoallikas, mille alusel toimub terve järgneva poolaasta töö. Kui kirjanduskriitik kirjutab negatiivse arvustuse, ei saa autor takistada kriitikut poodi minemast ja tema järgmist teost ostmast. Moelooja võib intervjuudest keeldudes ja etenduse kutset saatmata jättes moeajakirjaniku karjääri rööpast välja lüüa. Seetõttu põrkavadki paljud toimetajad tagasi negatiivse sisuga moeuudise levitamisest.
Eesti moepressi ainsaks kehastuseks oli kaua aega Siluett. See ajakiri polnud kunagi suunatud staar-moekunstnike loomisele. Vastupidi - moemaja töökas kollektiivis olid kõik võrdsed. Moekirjutajateks olid needsamad moeloojad, kelle töid ajakiri kajastas. Siluett andis töötavale nõukogude naisele praktilisi näpunäiteid, kuidas end kaunistada ning kuidas nõukogude mehe jaoks kenam välja näha. Luksuse tagaajamisest polnud juttugi, kuigi hilisemal perioodil libastuti vahel fantaasiatesse, mis nõukogude tarbija elustiilile võõraks jäid.
Nüüdset moepressi hoiavad mõnede eranditega üleval Kunstiülikooli moekateedri kasvandikud, kellele stilistitöö või artiklite kirjutamine on tihti ainsaks reaalselt toimivaks sissetulekuallikaks. Sarnane liikumine moedisainist moeajakirjandusse on mujal maailmas peaaegu olematu. Siliueti-järgne eesti moeajakirjandus on rõõmuga üle võtnud üle kõik lääne moeajakirjanduses toimivad reeglid, koos kukalt kratsima panevate pealkirjadega ja sisutühjade hooajamoe tutvustustega.
