Huulheinad ja võipätakad meelitavad ohvri ligi värvi ja lõhnaga, vesihernel ümbritsevad püünispõie suuet aga puutetundlikud karvad ja neid puudutanud vesikirp imatakse sissepoole avaneva klapiga põie sisse. Loomake ei pääse välja, sureb ja mõne aja pärast seeditakse ja omastatakse taime poolt. Vesiherned on väga erilised taimed, neil pole ühtki juurt ja kogu nende keha asub vee all. Peened, mitmeti jagunenud lehed meenutavad esmapilgul mõnd rohevetikat või vette eksinud asparit. Ainult kollased kannusega õied ulatuvad õitsemisajal (juunist-septembrini) veest välja. Kogu eluks vajaliku vee ja toitained omastab taim oma kehapinnaga ning saab lisa veel väikeseid loomi püüdes. Eestis võib neid kohata soodes, lompides, kraavides ja aeglase vooluga veekogudes. Kõige tavalisem on meil harilik vesihernes.

Mis taim loomi sööb?

Kogu maailmas on 450-500 liiki taimi, kes aeg-ajalt või sagedamini loomi toiduks tarvitavad. Peale eestimaiste on veel tuntumad näpitslilled, kärbsepüünis ja kanntaimed. Palju vähem on tuntud aldrovanda, kukkurlehik, õgikann või ananassi sugulane katopsis, kes vahel loomi sööb. Mõned taimed küll eritavad kleepuvat näärmevedelikku, mis toimib liimina, kuid kinnipüütud looma ei söö. Selliseid väga kleepuvate lehtede või vartega taimi leidub põisrohu, petuunia, pelargooni ja salvei perekondades.

Põhjus, miks osa taimedest on hakanud loomi toiduks tarvitama, on eelkõige nende kasvukohtade toitainetevaeguses. Lämmastikuvähesust pinnases kompenseerib loomade valkudest lagundamisel saadav lämmastik. Suurimate püünisorganitega taimed, kanntaimed, suudavad toiduks tarvitada usse, madusid, sisalikke, linde, konnasid ja isegi väiksemaid imetajaid. Maailma suurim lihatoiduline taim – poti-kanntaim elab Malaisia ja Indoneesia mägimetsades. Tema püünisorganina talitlev muundunud leht võib olla kuni poole meetri pikkune ja sisaldada kaks liitrit valkelõhustavat vedelikku.