Mr Nice’i nädala naljad
Eesti merejõudude lipulaev – fregatt Ivan Orav – viibib juba mitmendat kuud patrullil Pärsia lahes. Meeskond on rutiinist tülpinud, väsinud ja pahur. Päev päeva, nädal nädala järel üks ja seesama: vahikorrad, õppehäired ja lõputu teki küürimine. Ainus vaba aeg on 8 tundi öörahu.
Sel ajal madrused lasevad ennast lõdvaks, mängivad kaarte ja pummeldavad järjekordsest sadamast pardale smugeldatud eksootilist kärakat juues. Seetõttu on neile eriti piinarikas hommik: kell pool kuus kaigub kajutitesse paigaldatud valjuhäälditest laeva kapteni, admiral Kõutsi sõjamehelikult reibas hääl, mis kamandab pohmellis ja unesegased meeskonnaliikmed tekile. Nii. Ühel järjekordsel “vabal” öörahu ajal otsustavad madrused igavuse peletamiseks pisut kala püüda. Ootamatult plartsatab eksootiliste vee-elukate kõrvale kuldkalake. Kalake inimkeeli paluma, et mehed ta merre tagasi viskaks. Lubab täita vastutasuks madruste mis tahes soovi. Kiiresti jõutakse üksmeelsele otsusele, et kalake võiks täita varahommikul tekile mehi tööle ajama ilmuva admirali esimese soovi. Mis tähendaks, et selle täitmise korral ei peaks mehed midagi tegema, kuna käsk saab kohe täidetud. Seega – võivad koides edasi põõnata. Lasevadki kuldkala merre tagasi.
Järgmine hommik. Punkt 6.30 marsib tekile sportlikult reibas admiral, haarab juba ruupori, et meeskonda tööle kamandada. Aga enne vaatab ümbritsevale, tõusva päikese esimeste kiirte säras sillerdavale sinisele veeväljale, ringutab mõnuga ja nendib: “Ai sa kurrrat. On ikka ilus hommik – löö või ankur tagumikku!”
11Brüsselis töötava poliitiku kirjavahetus kaugel kodukülas elava pensionärist sugulasega.
Sugulane: “Tervitusi Eestimaalt! Oleme uhked sinu üle, et sa ükskord nii kaugele ja kõrgele jõudnud oled, ajad tähtsate meestega tähtsaid asju, vaatame sind televiisorist. Minu ja vanaisa tervis on päris vilets viimasel ajal. Aastaid ka juba. Varem, kui veel Tallinnas sama tähtsates ametites töötasid, käisid meid ikka vaatamas, aitasid ise või saatsid oma autojuhi appi. Nüüd aga ei näita enam nägugi. Meil siin aga aiamaa kevadel ootab üleskaevamist: ise ei jaksa enam, keegi ei aita ka.”
Poliitik: “Palju tervisi Brüsselist! Ärge jumala pärast aiamaad kaevake! Iseendale aastad Murrus kaevate. Ja mind kutsutakse siit tagasi.”
Sugulane: “Tervisi kodunt!
