Kord läks üks Margus ööklubisse. Ta pidutses ohjeldamatult ega jõudnudki koju magama. Ta ööbis Tammsaare pargis puu all. Kui ta hommikul üles ärkas, leidis ta enda kõrvalt verise süstla ja väikese kirjakese: “Tere tulemast meie sekka!”

Ilmselt on see 1990-ndate levinuim linnalegend. Kas ka tegelikult on midagi säärast juhtunud, on kaheldav. Sellest jutust on mitmeid versioone – küll on leitud surmanõelu kinosaali istmetelt, küll ööklubidest.

Linnalegendi defineeritakse kui lugu, mille kangelased tegutsevad nüüdisaegses linnas. Lugu sisaldab õudseid ja humoorikaid elemente, mida jäädakse sündmustiku absurdsusele vaatamata tihtipeale uskuma. Internetiajastul liiguvad linnalegendid kiiremini ning lugusid New Yorgi kanalisatsioonis elavatest alligaatoritest teatakse ka Põlvas. Kirg otsida kõigest müstikat ning kleepida labaselt maistele sündmustele ebaratsionaalseid seletusi ei jäta inimest ilmselt kunagi.

Üldiselt on kahte tüüpi linnalegende: müstilise alatooniga lood, mis peegeldavad urbaniseerunud inimese hirme ja fantaasiaid, ning praktilisema loomuga jutud – näiteks see, kuidas saab end õhtul Viru keskuse toiduosakonda ära peita ja öösel seal söögiorgia korraldada. Iseasi, mida turvamehed sinuga hommikul ette võtavad. Üks teine linnalegend väidab, et Viru keskuse bussiterminalis on öösiti ka reive korraldatud, mis siis veel toidukaupluse tühjakssöömisest rääkida!

Eestlaste kokkuhoidlikkusele ja leidlikkusele viitab telefonikaartide lugu. Kunagi, kui mobiiltelefonid olid vaid väheste uusrikaste staatuse sümbolid, kasutati suhtlemiseks taksofonikaarte. Rahvasuu väitis, et kui tühjakssaanud taksofonikaart ööseks külmkappi panna, tuleb sellele raha juurde.

Üks süngemaid moodsaid legende käib Tallinna katakombide kohta, kuhu pääseb väidetavalt kunagi Tallinna parimaid pidusid korraldanud Wimbledoni kohviku alt. 90-ndatel tegi viieliikmeline poistekamp ühele tüdrukule liiga. Tüdruku psüühikale avaldas see pöördumatut mõju ning kuna politsei ei võtnud kurjategijatega midagi ette, otsustas tüdruk neile ise kätte maksta. Ühekaupa meelitas ta nad katakombidesse ja pani siis sinna viiva paksu metallukse kinni. Seal pidavat pahad poisid jalutama siiani.

Nõukogude ajal jutustasid terve liidu lapsed õuduslugusid, milles tegutsesid personifitseeritud asjad – ratastega must kirst, roheline käsi ja verdimevad punased põlvikud. Levinud on seisukoht, et urbanistlikud õuduslood à la NSVL said alguse stalinismi ajal, mil Moskva nomenklatuuri baroksete eliitmajade hoovides mänginud lapsed otsisid seletusi mõne liivakastikaaslase ja tema perekonna järsule kadumisele. NKVD ohvitsere ja Siberi poole suunduvaid vaguneid ei osatud kahtlustada. Nii sündisidki jutud vanaema surmavatest kunsthammastest ja saatuslikust tilkuvast veekraanist.

Jutud kuulsustest

Omaette linnalegendide liik on lood värvikatest tegelastest, kes linna peal midagi korda saadavad. Tallinna uusimas mütoloogias tegutsevad nii Kaur Kender kui ka Lennart Meri. Räägitakse, et ühel päeval selgus, et Lennart Meri on kadunud. Turvaülem ja valvurid ei teadnud midagi, koristaja oli välja läinud. President pidi lossis olema. Korraldati haarang – presidendist polnud kippu ega kõppu. Siis hakati Kadrioru parki läbi otsima. Lõpuks jõuti Russalka juurde, kus istus koristaja, suusamüts peas, kittel seljas, ja jõi pudelist veini. “Koristaja” oli Meri.

Üks kirjanduskriitik oskas rääkida, et  Kaur Kender pidavat Tõnu Õnnepalule pugema, tahtvat temaga hästi läbi saada. Õnnepalu elab maal ja armastab metsas käia. Kender ei tea loodusest midagi, aga koperdab Õnnepalul metsas järel. Seisavad suure puu all, Õnnepalu räägib sellest pikalt ja laialt. Kender jõllitab ja küsib lõpuks: “Kumb see siis on, kas lehis või metsis?”

Väidetavalt korraldas kord üks poistekamp endale öise loomaaiaekskursiooni. Roniti üle aia ja mindi puuride juurde. Kiskjate juurde jõudes nägid poisid imelist pilti: loomaaia direktor Mati Kaal oli hüäänid puuridest välja lasknud ning mängis nendega. Loomaaia direktor ise eitab öist hüäänidega jalutamist: “Sellist asja pole küll olnud, et ma mingi hüääniga jalutaks! Aga loomaaia kohta olen isegi igasuguseid legende kuulnud.”

Loomislood

Legendide autorid

•• Pole teada, kas ükski nendest lugudest on kunagi ka tegelikult juhtunud. Tegemist on nüüdisaegse folklooriga ning sellel ei pruugi vähimatki tõepõhja all olla. Legendid Lennart Meri ja Kaur Kenderi kohta pärinevad kunstnik Kiwa kogust, Hannes Võrno liikluslugu pajatas reporter Priit Pruul.

Võistlus noortele

•• 10. septembrini toimub Kristiine noortekeskuses linnalegendide konkurss noortele. Legendid Tallinna kohta võivad olla nii kaugest kui ka lähiminevikust, rohkem ja vähem fantaasiarikkad, armastuslood ja objektide tekkelood. Kõik saabunud jutud kogutakse kokku ja nendest valitakse parimad. Legende võib saata meiliaadressile kristiine@taninfo.ee või tuua aadressile Sõpruse pst 4a. Lisainfo telefonidel 656 6802 ja 641 8355.

Surfa internetis

•• Linnalegendide suurim internetikogu asub aadressil www.snopes.com. Kuid parem oleks külastada seda lehekülge päevavalgel – pimedal ja üksikul õhtul võib mõnest legendist päris kõhe hakata.

Tõde või vale?

•• Kord polevat üks noormees uhke BMW-ga läbi linna sõites kogu tee suunatulesid kasutanud. Kui ta valgusfoori juures peatus, tuli tema kõrval pidurdanud autost välja Hannes Võrno, avas BMW ukse ning murdis suunatulekangi ära, öeldes: “Sul ei lähe seda ju vaja!”

•• Miljonimängu saatejuht, kuuldes Eesti Päevalehelt seda legendi, hakkas kõigepealt naerma ning seejärel selgitas, et tegemist on tõepoolest legendiga, kuid (tähelepanu, tähelepanu!) sellel on tõepõhi all. “See ei olnud BMW, vaid Mercedes, ning ma ei murdnud midagi ära, lihtsalt ütlesin autost väljumata, et suunatule kang asub vasakul!” jutustas Võrno loost oma versiooni.