Muistendeid Saaremaa vägilasest Iffist


Milline näeks välja Eesti rahvuslik popmuusikamälu, kui Ivo Linna koha peal haigutaks lünk? Ei tea, ja seetõttu poleks ime, kui folkloristid saja aasta pärast juubilari kohta mõnda alljärgnevat muistendit üles ei kirjutaks.


Kuidas Iff esimest korda rokkmuusikast kuulis
Ennevanasti, kui Eesti parima bändi aunime omanud Uno Loop, Kalju Terasmaa, Arved Haug ja Eri Klas ehk Eesti Raadio meeskvartett, levinud noorte seas kumu, et hoolega otsides leiab eetrist segajate vahelt kaks salajaama, mis mängivad ägedat ja hoopis teistsugust lääne muusikat. Need olnud Radio Nord ja Radio Luxembourg.
Jõudnud kumu Saaremaa poisi Taivo kõrvugi. Kuulanud biiti ja soovitanud vennal Ifilgi sama teha. Peagi olnud Ifil selged kaks huvitava kõlaga fraasi: „The Beatles“ ja „The Rolling Stones“. Neid sõnu teab ta tänaseni. Ja teab paljugi muud, sest: „Mida teadis Taivo, seda teadsin kohe ka mina.“
Juhtunud see 1963. aastal Saaremaal.

Kuidas Iff bändi tegema hakkas
Elasid-olid kord Kuressaares kaks venda: vanem Taivo ja noorem Iff. Läinud vanem vend saare pealt suurele maale veelgi suuremasse linna instituuti õppima. Aga mitte niisama meditsiini- või masinaehitusinstituuti vaid sinna kõige uhkemasse – Eesti Riiklikusse Kunstiinstituuti. Seal saanud ta selgeks bändi tegemise kunsti. Tema ansambel Peoleo olla omal ajal päris popp olnud.
Mõtelnud siis Iff, et miks mitte venna eeskujul bändi teha. Õppinud klassivendadega duurid selgeks. Ametid, kes saab kitarri peale või trummi taha, jagatud lihtsalt tunde, mitte mänguoskuse järgi. Iff ise hakanud soolokitarristiks. Et hoopis lauljad kõige popimad on, jõudnud talle kohale hiljem.
Rollid jagatud, hiilinud poisid koju kapiustest kitarre saagima. Erinevalt laulusalmist väidetust ei saanud kapikitarrid aga kunagi valmis. Enne otsustanud Kuressaare 1. keskkooli direktor Boris Kivi poistele tolle aja kohta korralikud pillid tellida. Ansambli nimeks saanud uhke kõlaga Müstikud ja põhiliseks esinemispaigaks oma kool.
Müstikud tegutsenud ainult ühe aasta. Lõpuklassi värk, mis muud. „See on tõeline näide, kuidas mitte millestki saab teha bändi. Puudusid ju igasugused kogemused. Ainult tahtmine,“ hindab Iff tagantjärgi. Hiljem olnud Iffil Tartus veel üks sama nimega ansambel.
Juhtunud see 1965.–1967. aastal Saaremaal.

Kuidas Iff esimesed korrad rokk-kontserte külastas
Kutsunud kord Taivo venna endale pealinna külla. „Tule vaata, kuidas siin biiti tehakse,“ agiteerinud vennas ja Iff läinudki tema seltsis Tallinna polütehnikumi (mida praegusel ajal teatakse kui tehnikaülikooli) saali vaatama biitansamblit Reval, hilisema ja kuulsama nimega Optimistid.
Iff näinud, et teist samapalju noori kui saalis, on ka välisukse taga. Laval aga seisnud Heigo Mirka, Toomas Kõrvits, Vello Salumets ja mitte kuraditosinat eluaastatki täis Harry Kõrvits. Iff tundnud end justkui Inglismaal biitlite kontserdil. „Olin kindel, et näen und – see elektrikitarride müstiline kõla, śeiki trampiv rahvahulk, higist nõretavad seinad,“ meenutanud ta aastaid hiljem. Heigo Mirkal olla tollest kontserdist ka pilt, kus publikus seisavad Iff ja Mäks.
Samal suvel tulnud Optimistid Kuressaare kuursaali mängima. Enne peo algust seisnud rahvas ukse taga. Kell kukkunud ja bänd alustanud saalis The Renegades’i looga „Cadillac“. Uksed avatud ja rahvas tormanud saali. See nipp jätnud Iffile sügava mulje.
„Ega tollal bändid väga ringi ei liikunud. Esiteks oli tegu uue asjaga, teiseks kontserdiorganisatsioonid neid väga ei aktsepteerinud. See pööre oli liiga järsk. Ehitusmalev kutsus, väga tore,“ meenutab Iff. Viimased 30 aastat on ta bändi teinud koos kahe optimisti – Heigo Mirka ja Harry Kõrvitsaga ning Mäksiga seob teda veelgi pikem sõprus.
Juhtunud see 1965.–1966. aasta kevadel ja suvel Tallinnas ja Saaremaal.

Kuidas muusika filoloogia seljatas
1968. aasta sügisel tulnud Iff Saaremaalt Tartusse tarkust taga nõudma, valikuks filoloogia. 12. detsembril korraldanud tulevased keeleteadlased peo, kus mänginud ansambel Delfiinid. Läinud Iffil selle peale hammas verele. „Vabandust, kas ma võiksin ka paar laulu laulda,“ kõlanud saatuslikud sõnad.
Iffist ja kursavennast Andrus Eskost saanud selle peale ka delfiinid. Vähemalt seniks, kuni aja nõudel viiehäälse lauluga hiilanud bänd end Süsteemiks ümber nimetas. Sügisel läinud süsteem sassi ja Ifi uueks ansambliks saanud jälle Müstikud.
Bänditegu ja ülikooliõpingud kippunud Ifil aga olema pöördvõrdeliselt edukad: „Ma käisin küll koolis. Seda ei saa öelda, et ma oleksin nädalate kaupa poppi teinud. Aga küsimus on õppimise kvaliteedis. Kui sul on peas mingi muu virr-varr, siis eesti keele reegleid, nende erandeid ja erandite erandeid ei viitsi küll pähe tuupida. Tähtis oli haarata igal hetkel kitarr ja minna proovi. Täiesti võimalik oleks olnud ülikool ära lõpetada, aga see ei huvitanud.“
Aga ega Iff sellepärast rumal pole. Teadjad väidavad, et tal olla Muhumaal talus aida seinal üks uhke tõllaratta mõõtu silmaring, tänu millele ta igasuguseid huvitavaid asju teab.
Juhtunud see 1968.–1969. aastal Tartus.

Kuidas Iff endale tõllaratta mõõtu silmaringi sai
Iff olnud poisike ajal, mil Playstationi tapmise- ja tagaajamismängude asemel mängitud luurekat vabas õhus. Ja kui õhus vabadust polnud, tulnud aega veeta viktoriinidega. Sealt jäänud Ifile külge komme igasuguseid huvitavaid asju teada. Nii hakanudki Ifi silmaringike paisuma, kuni saanud sama suureks kui tõllaratas.
Juhtunud see 1950.–1960. Saaremaal.

Kuidas Iff aru sai, et laulmisega on võimalik ära elada
Eks krabisevaid kolmekaid oli Ifi taskusse pärast tantsumänge ennegi eksinud. Tõeline rublarahe tabanud teda siis, kui Süsteem kolmeks päevaks Paide kultuurimajja esinema kutsutud.
Paide külalislahkus olnud lausa meeliülendav, kuid tõeliseks apelsiniks osutunud siiski ümbrik 240 rublaga, millest igale kambajõmmile jagunud 30.
Et asjad puust ja punaselt selged oleks, siis tol ajal olnud üliõpilase stipendium 30 rubla ja seltsimees töömehe keskmine palk 90 rubla. Kui tänapäeva vääringutes rääkida, saanud ansambel 12 000-kroonise keskmise palga juures nii 31 000 krooni ehk 3875 rahaühikut nägu.
„Siis mul ehk tekkis tunne, et selle tööga võib raha teenida küll. Me saime ka tantsuõhtute pealt kuu lõikes nii 16 rubla. Aga see oli tõeline pauk. Tundsin end miljonärina,“ heldib Iff ka tagantjärgi. Laulmine saanud mehe tööks aga 1972. aasta 2. jaanuaril õhtul, kui Iff esimest korda Tallinnas Astoria varietees lavale astunud ja häälepaelad võnkuma pannud.
Juhtunud 1968. aasta märtsis Paides.

Kuidas Iff Mäksi ja Jaśkaga tutvus
Vastupidiselt üldlevinud arvamusele polegi Iff, Mäks ja Jaśka kolmikud. Esimest korda näinud Iff Mäksi 1966. aastal kui Rütmikud Saaremaal esinemas käisid. Tutvunud mehed aga alles 1970. aastal, kui mõlemad samal ajal ajaloo hämarusse vajunud telesaate salvestusel oma järge oodanud.
Joalat näinud Iff kõigepealt telerist ansambli Kristallid ridades bassi müdistamas ja flööti puhumas. Päriselt saanud mehed kokku sellesama ENSV esimese noortesaate „Kanal 13“ salvestusel, kus Joala laulnud „Vildist kübarat“. Tollal olnud Joala ka Toivo Kurmeti ansambli Virmaliste bassimees.
Ja tänapäeval? „Kolmekesi me tänapäeval eriti läbi ei käi. Joala on oma ihalejate jaoks kadunud, ta on valinud eraku elu. Ma pole teda ise ka mitu aastat näinud. Aga mul on sellest tuurist, mis me koos tegime, hea meel. Mäksiga kohtume sagedamini. Meil on vastavalt võimalustele olnud ka perekondlikku läbikäimist.“
Juhtunud need mehed kokku 1968. ja 1970. aastal Tallinnas.

Kuidas Iff esimest korda Soomes plaadipoes käis
Pandud ENSV-s kokku üks järjekordne vahva kultuuridelegatsioon, kes tutvustaks Soome töörahvale siinset elu-olu sotsrealistlikus võtmes. Sinna kuulunud ka Olav Ehala ansambel, kus Iff tollal solistitööd teinud.
Väikelinnas Kouvolas, kuhu kontsertreis orkestri kõigepealt viinud, läinud mehed kohemaid linna peale kõndima. Ja mida nad näinud – valgustatud tänavad, plinkivad reklaamtahvlid ja kaubast lookas poevitriinid. Lõpuks jäänud tee peale plaadipood. Mehed piilunud aknasse, et mis müügiks? Eks ikka moeka rokkooperi „Jesus Christ Superstar“ vinüül. Õigete nõukogude inimestena vaadanud nad kohemaid, mis kell pood avatakse, et teaks sappa seisma tulla. Üheksa hommikul? „Selge,“ arutanud mehed, Iff teiste seas, „siis tulebki üheksaks tulla. Muidu ehk ostetakse väärt kraam nina eest ära…“ See, et kapitalismis defitsiiti ei ole, saanud meestele selgeks kümme sekundit hiljem…
Juhtunud see 1973. aastal.

Kuidas Iff biitlite plaate koguma hakkas
Biitlid olnud Ifile mööda kõrva juba pikemat aega, kui Viru hotellis üks Kanadas käinud mees pakkunud, et näe – mul siin üle kogumik „The Beatles 1962–1966“. Iff tuulutanud pikemalt mõtlemata rublasid ja otsustanud kõik biitlite plaadid ära osta. Nii hakanudki Iff biitleid koguma.
„Ma tegin selle otsuse väga õigel ajal, sest tänapäeval sellist kraami enam vinüülil kätte ei saaks. Või kui saaks, siis metsiku raha eest. Ma sain päris hea hinnaga,“ hindab Iff oma kogu.
Juhtunud see 1975. aastal Tallinnas.

Kuidas Iff Apelsiniga Venemaal esinemas käima hakkas
Käinud ETV reźissöör Leo Karpin 1970-ndatel aeg-ajalt Kesktelevisioonis haltuurat tegemas. Ja sokutanud nagu muu seas ka Eesti bände üleliidulisele ekraanile. Et üleriiklik televisioon tähendavat Venemaal sama mis Ameerikas (ehk rohkem kui „Terevisioon” ja „Reporter” kokku), piisanud bändile paarist eetrikorrast, et rahvusvahelisele karjäärile hoog sisse lükata ja 200 miljoni potentsiaalse tarbijaga turult oma tükk järamiseks hambu haugata.
Saabunud ka Apelsini kord end Kesktelevisioonis näidata. Heliloojad, kes tol saatuslikul õhtul klaveri tagant teleri ette olid tulnud, hakanud kohemaid bändile oma lugusid saatma. Ega Apelsin neid mängima kippunud. Ja miks pidanukski, kui endal Tõnu Aare varnast võtta?
Heliloojatest rohkem vedanud kontserdiagentuuril Roskontsert, kelle usina korraldustöö tagajärjel hakanud Apelsin elama reźiimil: kuu kontsertreisil – nädal-paar kodus. Näinud see elusarnane tegevus välja nii: tosin kontserti paari päeva jooksul kusagil linnas, seejärel hotelli pakkima, öine bussisõit („Hea, et see buss üldse liikus. Reeglina oli seal külm ka,“ ühmab Iff tagantjärgi) teise linna ja voila – deja vu! Nõudmised tehnikale ja elamistingimustele? „Pidime olema õnnelikud, et meil seda tööd oli, et meid miljoni Venemaa bändi seast välja valiti,“ arvab Iff.
Lõpuks tüüdanud see elu Ifi ära ja kui Rock Hotell tasapisi bändi kuju võtma hakanud, teinud ta oma valiku. Ja kui poleks valinud? „Üks vana tantsija on öelnud, et on 40 aastat sama kavaga mööda Venemaad esinemas käinud ja on veel miljon klubi, kuhu jõuaks. Me võinuks natuke kava uuendades tänaseni Venemaal käia. „Mõ ljubim operu” ja ikka oleks publikut. Ju selles Apelsinis oli tolle aja kohta midagi erilist,“ arvab Iff.
Toimus see aastatel 1978–1980 Venemaa avarustes.

Kestvuskatse, mida pole Ifile korraldatud
„Üks Iff pluss üks mikrofon võrdub kui mitu tundi laulu?“ proovinud kord üks pensionieelikust õpetaja noortega ühist keelt leida. Õige vastus osutunud hääldumatuks.
Tõde on, et Iff pluss mikrofon võrdub kuus-seitse tundi peast laulmist, kuid üle nelja tunni Iff väga ei viitsivat. Maailmarekordi peale välja minnes laulvat Iff ööpäeva lõdvalt ära, kui laulik lahti võtta.
Millal see juhtub, ei tea veel keegi.

Kuidas Iff ja Rock Hotel Nõukogude võimule JOKK-i tegid
Nõukogude ajal olnud komme, et iga bänd või solist peab mingil hetkel mingil põhjusel esinemiskeelu saama. Profülaktika mõttes.
Jõudnud järg ka Rock Hoteli kätte. Et pelgalt lääneliku muusika esitamise eest esinemiskeeldu anda ei saanud, leidnud Nõukogude võim hea põhjuse – finantsdistsipliini rikkumine. Nimelt olla Rock Hotel mänginud Viimsis koolipeol, kus korraldajad bändi teadmata ka pileteid müünud. Varimajandus! Nii kutsutudki bassimees Heigo Mirka ministri ette, kus talle öeldud, et avalike esinemistega on bändil nüüd kõik.
Et esinemisi kolhoospidudel niiväga avalikeks ei peetud, jätkanud Rock Hotel kontsertide andmist. J.O.K.K.
„Eks ta üks jesuiitlik jõudemonstratsioon oli,“ hindab Iff keeldu tagantjärgi.
Juhtunud see 1980-ndate keskel.

Suvelaulu lugu
Olnud Eesti Televisioonil plaan teha saade Ifist kui armastatud poplauljast. Või mis saade, lausa muusikaline telefilm! Tehtudki. Muuhulgas pääsenud filmi ka Soome laulja Mikko Alatalo suvelaul, millele Reet Linna eestikeelse teksti tegi.
Videosse võetud lugu Salme kultuurikeskus, kus peale Ifi seisnud laval ka laulukoor. Iff mõelnud, et laul on laul ja las see olla ka ainult laul, sest miks peaks iga laul hitt olema?
Paar kuud hiljem kui ilmad juba soojemad, kõlanud „Suvi“ mõned korrad raadios. Sellest piisanud, et Rock Hotelli esinemistel inimesed küsinud: „Aga kas te suvelaulu ka teete?“ Ei jäänudki Rock Hotellil muud üle kui laul repertuaari võtta.
„Lastelauluke, mis seal ikka. Aga ta on nii deklaratiivne ja otse öeldud. Võib-olla on ta sellepärast peale läinud,“ räägib Iff tagantjärgi.
Juhtunud see 1984. aastal.

Iff – inimene ja keefir
Käinud Iff 1995. aastal koos noore Maarja-Liis Ilusaga Eurovisionil Eestit esindamas. Et „Kaelakee hääl“ tuli võistlusel viiendaks, mis tol ajal oli seni parim koht, läinud terve Eesti elevile.
Elevile läinud ka Soome piimatootja Valio kohalikud bossid. Mõelnud, kuidas rahva rõõm rahaks teha. Nii sündinudki Maarja-Liisi jogurt. Selle peale olla keegi – ega Iff ka kõike mäleta – raadios või kusagil torisenud, et miks nad küll Ifi keefiri ei teinud?
Nali läinud rahva seas liikvele ja lõpuks teinud Valio ka partii Ifi keefirit.
Juhtunud 1995. aasta sügisel Tallinnas.

Millega mängis Ifi esimene bänd Müstikud?
Täielik müstika, kuidas nad üldse mängida suutsid.
Kitarrid: Tallinnas Ühenduse pillitöökojast tellitud laudkitarrid. „Nad ajasid asja ära, aga kehvasti. Kitarri ehituses on reeglid, mida peab järgima. Kaela sees peab olema pingutustraat, et kael ei koolduks keelte pinge all. Neid traate seal muidugi polnud. Aga me saime nendega mängitud. Ja mul on kaks sellist kitarri veel (küll mitte korras) alles. Kuigi need pole need, mis meil koolis olid. Ma viimasel hetkel Ühendusest sain kaks vrakki mälestuseks,“ meenutab Iff.
Trummid: Riias tehtud komplekt. „Ma usun, et praegu mõni 17–18-aastane trummilööja, kellel on valida kõik, mis maailmas toodetakse – tema saaks sellise närviśoki neist, et ei toibuks enam kunagi. Aga meie mängisime nende trummidega,“ ütleb Iff.
Mikrofonid: Aidase makiga kaasas käinud ja sõna otseses mõttes seebikarbi-kujulised mikrofonid. „Jalad keevitati traktorijaamas betooniarmatuuri rauast kokku,“ meenutab Iff.
Võimendus: võimendid ja pillid ühendati omavahel televiisori antennijuhtmega. Kaks kitarri ja kaks vokaali käisid läbi 30-vatise võimendi. Basskitarri mängiti läbi KINAP-i kinovõimendi. „See võimendus ajaks inimesed praegu täiesti pöördesse,“ naerab Iff.

Muistendid Ifist on kirjutatud selleks tarbeks tehtud intervjuu, Vello Salumetsa „Rockrapsoodia“, Mihkel Trumani „Rock Hotel 30“ ja hulga artiklite põhjal.

Iff
Ivo Linna
Sündinud: 12. juunil 1949 Kuressaares
Samal aastal on sündinud ka Alla Pugatśova, Bruce Springsteen, Nick Lowe, John Oathes (Hall & Oathes), Billy Joel, Rick Wakeman (Yes), Hank Williams 2, Roger Taylor (Queen), Mark Knopfer (Dire Straits), Phil Lynott (Thin Lizzy), Gene Simmons (Kiss), Tom Waits, Tom Verlaine (Television), Billy Gibbons (ZZ Top), Paul Rodgers (ex-Free, ex-Queen), Joe Louis Walker.

Iff ja tema bändid
Müstikud (1966–1967, Kuressaare)
Delfiinid/Süsteem (1968, Tartu)
Müstikud (1969, Tartu)
Varietee Tallinn ansambel jt (1972–1974, Tallinn)
Olav Ehala ansambel (1973–1974, Tallinn)
Orkester Vana Toomas (1975, Tallinn)
Apelsin (1975–1980, Tallinn)
Rock Hotel (alates 1979, Tallinn)
„Bändi tegemine – kui selleks vähegi soovi – on kogemus, mis jääb sind terve elu saatma, ükskõik mis sust saab, sibi või minister. Aga kui sa kohtud oma kunagise bändi liikmetega, siis see vennaskond-sõpruskond tüüpiliselt säilib,“ ütleb Iff bänditegemise kohta.

Iff ja tema plaadid
„Apelsin” (1980) – on ja ei ole Ifi plaat. Kuigi Iff on kaanepildil, ei laula ta plaadil mitte noodipoegagi.
„Apelsin” (1981) – bändi seniseid menupalu, sealhulgas Ifi lauldud „Shakespere“ ja „Aeg ei peatu“, koondav plaat ilmus siis, kui Iff juba Rock Hotelis laulis.
„Rock Hotel” (1983) – edu laineharjal ilmunud Rock Hoteli esimese perioodi hitikogumik.
„Ivo Linna” (1984) – miskipärast pakkus Meloodia Iffile lepingut sooloplaadi tegemiseks selmet teha Rock Hoteli teine kauamängiv. Plaadil on Rock Hoteli lood segamini muude lugudega.
„Rock Hotel” (1986) – teine Rock Hoteli vinüül. See pasunatega.
„Ivo Linna 93” (1993) – Ifi sooloplaat, mis teadaolevalt on esimene sooloartisti CD Eestis.
„Aeg meid muutnud on” (1995) – Rock Hoteli vana kuld laserkettal.
„Rock Hotel 20” (1998) – nimestki näha, et Rock Hoteli juubelikogumik.
„Kõva ketas” (1999) – Rock Hoteli plaat, mille lood kõlasid kontserdil reeglina inglise keeles, said plaadi jaoks eestikeelsed kuued, mis kohe moest läksid.
„Rock Hotel 29” (2007) – Rock Hoteli kontsert-DVD, filmitud bändi 29. sünnipäeva kontserdil Rock Cafes.
„Rock Hotel 30” (2008) – nimestki näha, et Rock Hoteli juubelikogumik.
„Iff Originaal” (2009) – pakkusid Supernova poisid Ifile, et teevad sellise kuuekümnendate produktsiooniga plaadi, tulgu Iff laulma.
Tegelikult on plaate, eriti kogumikke, veel ja veel. Aga lõpuni täpne ülevaade, kus või kui palju teda välja on antud, puuduvat ka Ifil endal: „Ma pole seda nii tõsiselt võtnud, et mingisugune au ja kuulsuse riiul teha.“


Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare