11.12.2008, 13:31
Muljed: Backyard Babies - vähe rahvast, palju rokki
Tea, kas see ongi nüüd majanduslangus või mis aga nii vähe inimesi, kui oli eile Tapris Rootsi rokibändide Backyard Babiese ja Bulleti, pole ma ammu sellise kaliibri esinejatega peol näinud. Aga see-eest oli tunne nagu privaatkontserdil ja olgem ausad - ega bändidki ülemäära hellitanud.
Erikülalisest ansamblist Bullet jäi hambu - hoolimata tõigast, et suurem osa nende kontserti möödus taksos Sky Radio seltsis - naljakas maitse. Hea on astuda saali ning avastada, et esinejatel on (enese)iroonia paigas. Bulleti poiste kitsad teksad, spanjelisoengud ja elegantsed elektrikitarrid ning detaili pealt paika hõõrutud lavapoos mõjusid omamoodi Spinal Tapina. Kuid nagu sealsamas seltskondliku vestluse käigus asjad paika said - eks näinud nii mõnigi briti uue laine raskeroki bänd nooruses selline välja. Eeldatavasti. Ja tänaseks on kunagisest mässust saanud eneseiroonia ja poos, millele keerab viimase vindi peale ülejäänud bändist kardinaalselt erineva imagoga ehk lohvakas t-särgis paksuke laulja. Kuigi jah - hääl oli tal igati kontekstis.
Peaesinejat Backyard Babiest oodates kruvis üles küsimus, mis nägudega mujal sarnaseid saale välja müüv bänd Tallinna publikusse vaatab? Ja kuidas publik nad vastu võtab? Teadagi on ka tühja saaliga kontsertidel oma sektatlikult viltune võlu - kogu see show on sulle. Kui bänd viitsib? Ja Backyard Babies viitsis! Nende juurteroki maitsega, pungi ja spanjeliroki segamisest sündinud muusika haaras oma voolavusega. Uut ja vana? Ei tea, sest Backyard Babies sai subjektiivselt oluliseks kunagi ammu paari loo kaudu ja kadus tahaplaanile kuni võimaluseni nad oma silmaga üle vaadata.
Ja vaatluse andmed ütlevad, et Rootsi bändidel on oskus mingeid detaile sünteesida. Glamuurne soolokitarrist Dregen ja oi-kui-Mike-Ness-Social-Distortionist-ma-olen poose võttev kitarrist-mikrofonist Nicke, justkui viikingilaeva pootsmanist trummar ja lohvakas bassimees - no mida veel?
Eks ikka lisalugusid, mida nõuti lausa nii hoogsalt - ka läbi lavalt publikusse krabatud mikrofoni - et bänd esitas neid traditsioonilise kahe asemel hoopis kolm. Sada õnnelikku said veelgi õnnelikemaks. Samas, kui bänd oleks sama hooga jätkanud, kestnuks kontsert hommikuni ja õnn oleks veelgi suurem olnud.