Peaesinejat Backyard Babiest oodates kruvis üles küsimus, mis nägudega mujal sarnaseid saale välja müüv bänd Tallinna publikusse vaatab? Ja kuidas publik nad vastu võtab? Teadagi on ka tühja saaliga kontsertidel oma sektatlikult viltune võlu - kogu see show on sulle. Kui bänd viitsib? Ja Backyard Babies viitsis! Nende juurteroki maitsega, pungi ja spanjeliroki segamisest sündinud muusika haaras oma voolavusega. Uut ja vana? Ei tea, sest Backyard Babies sai subjektiivselt oluliseks kunagi ammu paari loo kaudu ja kadus tahaplaanile kuni võimaluseni nad oma silmaga üle vaadata.


Ja vaatluse andmed ütlevad, et Rootsi bändidel on oskus mingeid detaile sünteesida. Glamuurne soolokitarrist Dregen ja oi-kui-Mike-Ness-Social-Distortionist-ma-olen poose võttev kitarrist-mikrofonist Nicke, justkui viikingilaeva pootsmanist trummar ja lohvakas bassimees - no mida veel?


Eks ikka lisalugusid, mida nõuti lausa nii hoogsalt - ka läbi lavalt publikusse krabatud mikrofoni - et bänd esitas neid traditsioonilise kahe asemel hoopis kolm. Sada õnnelikku said veelgi õnnelikemaks. Samas, kui bänd oleks sama hooga jätkanud, kestnuks kontsert hommikuni ja õnn oleks veelgi suurem olnud.