Munitsipaali vigurid

Viimati kõnelesime suurtest valimistest, mille jahimehed metsas läbi viisid. Paljud lollid loomad said hääli kerre nii et mürtsus ja pärast seda tormilist päeva oli laanes tükk aega rahulik elu. Neljajalgsed lakkusid oma haavu ja toibusid tasakesi valimisvõitlusest, kõige rohkem hääli saanud olid aga regedega sootuks ära viidud - nahkhiire arvates Riigikokku, aga meie, lindude arvates nülgimisele.

Kuid ilmad läksid soojaks ning välja ilmusid uued tegelased - sitikad. Igasugused kärbsed, täid ja puugid ärkasid elule, tulid oma urgudest valguse kätte ning pesid koibadega nägu. Ma ütleksin nii, et kui loomad on lollid, siis putukad on veel lollimad. Eriti kärbsed. Need lendavad igal pool, käivad inimeste juures suhkrut ja sitta söömas ja patravad siis, mis sülg suhu toob. Nüüd kah, üks kärbes, pikast magamisest alles uimane, tegi väikese treti inimeste juurde, lendas tagasi ja ütles teistele satikatele, et nemad on munitsipaal.

"Kuna mul aju pole, siis ma täpselt ei tea, mida see tähendab," seletas ta tähtsalt. "Aga igatahes need suured loomad on suured loomad, ja meie oleme munitsipaal."

Täid ja kirbud naersid vaimustunult ja hõõrusid sõrgu.

Hunt oli tulnud lombist solgivett jooma, kuulis satikate juttu, kõõritas neid ja raputas vastikustundega pead.

"Ei meeldi mulle see munitsipaalvärk," porises ta, aga sellest ei küsinud keegi, mis hundile meeldis, paarsada kirpu läksid talle joonelt karvade sisse ja hunt jooksis kange valuga võssa.

Kärbsele see meeldis.

"Meid austatakse ja kardetakse," ütles ta. "Ehkki me pole nii kõrgest soost nagu karu ega nii suured nagu põder, on meilgi metsas oma koht! Meid on palju ja me oleme mõjukad."

Ja tõesti, loomad olid selle talveunest ärganud munitsipaaliga püsti hädas. Küll nad lendasid neile kõrva, ja ninasõõrmetesse, ja mõned imesid verd, ja mõned ronisid looma saba alla ning munesid tema tagumikku oma munad, mis pani elaja kangesti end kratsima.

Asjade selline käik tõstis putukate eneseteadvust veelgi.

"Loomadest pole asja!" kiitis üks täi. "Ma arvan, et me peame valima metsa valitseja enda hulgast! Metsavahi, ma mõtlen."

Kõik sitikad tulidki kokku, sumisesid ja pinisesid ning valisidki lõpuks kärbse metsavahiks. See lendas kohe oma residentsi, milleks oli mullu surnud ja koledasti lehkav mäger, ning tänas auväärt munitsipaali usalduse eest.

"Pange tähele, ma pole tänamatu!" ütles ta. "Ja selle tõestuseks võivad kõik mu armsad alamad tulla siia korjuse peale ja tunda end nagu kodus!"

Satikad läksidki sinna koledasse kohta ja sõid ja paaritusid ja munesid nii et aitas. Loomad vaatasid hirmunult seda pillerkaari põõsaste vahelt.

"See on ju meie vanaonu korjus!" ohkas üks mäger. "Ja vaata, kes seal nüüd sees elavad! Kas metsas pole enam üldse õiglust?"

"Ega munitsipaali vastu ei saa," arvas jänes, kes oli puuke täis nagu kuusk vaiku ning loomad hiilisid aralt koju.

Mardikad aga möllasid edasi. Nad andsid metsas teada, et kogu sõnnik kuulub nüüdsest neile ja see kuulutati munitsipaalomandiks. Loomad lasid kõrvad lonti ega julenud vaielda, aga siis läksid putukad päris lolliks ja tulid ka meilt, lindudelt, maksu nõudma. Ega sitikal ju mõistust pole. Tema eluiga on lühike, mistõttu mingit mälu ega elukogemust tal olla ei saagi. Linde polnud enamus neist veel iialgi näinud, ega teadnud ka seetõttu, kuidas looduses need asjad käivad, ja kes keda sööb.

Oi valleraa, oi valleraa,

mu kõhus on munitsipaal!