Muusikat kuulates või maale vaadates ei anna me endale aru, miks näiteks Ludwig van Beethoven on geenius, Arvo Pärt üle maailma armastatud helilooja, aga Arnold Schönberg ei ole seda nii palju. Või miks Pablo Picasso või Vincent van Gogh mõjub miljonite inimeste meeltele, aga Jackson Pollock ei mõju nõnda paljudele. Me ütleme, et tegu on andekusega. Kuid millest koosneb siinkohal anne? Austraalia arvuti- ja süsteemibioloogia teadlane Nicholas J. Hudson on esitanud hüpoteesi, et tegu on sellega, kuidas üks või teine helilooja, kunstnik või teadlane suudab tohutut hulka andmeid tihendada, nõnda et kuulaja ja vaataja neid meeleliselt tajuda suudab. Inimesel tuleb oma elu jooksul vastu võtta tohutu hulk informatsiooni. Inimene elab keskmiselt umbes kaks-kolm miljardit sekundit. Kui me vaatame filmi, siis tuleb igas sekundis vastu võtta 100 000 bitti informatsiooni.

Kuidas saab inimene hakkama sellise hiiglasliku infohulgaga? On selge, et tõhusaks tunnetustegevuseks tuleb ajuruumi aeg-ajalt puhastada. Kuid infot on vaja tõlgendada ja sellest olulisem välja valida ning salvestada. Hudson oletab, et selleks läheb vaja informatsiooni tõhusat kokkusurumist ehk infoteooria terminiga öeldult andmetihendust. Kuidas andmetihendus evolutsiooni käigus inimesele omaseks sai? Hudson arvab, et kõige olulisemaks mõjuriks inimajaloos sai aeg, mil aistingumustrite tihendamine muutus sisemist rahuldust pakkuvaks. Aeg, mil andmetihendus hakkas pakkuma naudingut, umbes nagu seks ja välised naudinguained. Andmetihenduse võime oligi eelduseks, et said tekkida muusika, kujutavad kunstid ja teadus. Küllaltki julge oletus, mis turnib spekulatsiooni piiril ja mis ei ole veel teadusliku rangusega tõestatud, ent mille kasuks saab tuua ohtralt näiteid teaduse, kunstide ja muusika vallast.

Teaduse poolt sõnastatud loodusseadus ei ole ju tegelikult midagi muud kui katseandmete tihendamise tulemus. Looduses ei leidu mingeid valemeid, ja kui Galileo ja Newton oma liikumisseadused matemaatiliselt sõnastasid, siis nad tihendasid looduse pakutavat andmestikku. Iga tihendamine toimub mingi täpsusega, mida selle näite raames tõestas Albert Ein-steini ilmumine oma ilmutuslike geomeetrilist aegruumi kirjeldavate valemitega. On hulk kergena tunduvaid, aga raskesti tõestatavaid probleeme, mida geniaalsed matemaatikud on konjektuuride nime all matemaatiliste hüpoteesidena püstitanud – näiteks Fermat’ teoreem, nelja värvi probleem ja Poincaré konjektuurid. Ning mida alles mitusada aastat hiljem suudeti korrektselt tõestada. Kuidas ometi said nood matemaatikud õige teoreemi välja pakkuda? Nad nägid justkui ilmutuslikult ette, et mõningaid looduse ilminguid on võimalik edukalt ja adekvaatselt matemaatilisteks valemiteks tihendada.

Et kinnitada oma hüpoteesi, toob Hudson mõttekäigu, mis osutab andmetihenduse ja muusikalise ilu omavahelisele seosele. Ta juhib tähelepanu, et mitmedki teadlased on leidnud, et muusikalised meistriteosed on kaotusteta rohkem tihendatavad kui vähem tunnustatud muusikapalad. Andmetihendus on toiming, mille käigus saavutatakse info, mis sisaldab originaalist vähem bitte, kuid esindab seda piisava edukusega. Infoteooria põhiidee on, et iga informatsiooni, mis sisaldab korduvaid elemente, saab tihendada. Mida ei saa tihendada, see on müra ja sel ei ole meie jaoks ka nii suurt tähendust. Eesti Entsüklopeedia sisaldab vähem bitte infot kui sama mahuga juhuslik tähtede järjestus, ent sel on meie jaoks ometi suurem tähendus. Ja seda saab ka tihendada. Meeldiva pettuse sümfoonia Krestomaatiline näide ajaloost on 14. sajandist pärit nn Ockhami habemenoa printsiip, mis nõuab, et ilma vajaduseta ei paljundataks entiteete: asja ei tohi teha keerulisemaks kui hädapärast vaja.

 Andmeid annab tihendada kaotuseta, aga ka nii, et midagi kaotatakse. „Asju tuleb teha nii lihtsaks kui võimalik. Kuid mitte lihtsamaks,” armastas Ein-stein ütelda. Me tajume maailma mustrite kaudu, kuid mitte kõik mustrid pole võrdsed. Mõned mustrid on liiga keerulised, teised jälle liiga lihtsad. Evolutsioon on suunanud meid säherdused mustrid alateadlikult kõrvale jätma. Nood mustrid pole meie jaoks ilusad. Inglise kvantfüüsik Paul Dirac ennustas puhtalt oma abstraktsete valemite järgi antimaailma olemasolu selle esindaja positroni näol. Matemaatilistel valemitel peab olema sisemine ilu, oli Diraci moto. Kui matemaatika on ilus, aga ei ühti eksperimendiga, siis peab eelistama matemaatikat. Muusika on mustreid täis. Mõned neist seostuvad nootide vertikaalse rühmitumisega ehk harmooniaga, teised jälle nootide horisontaalse paigutumisega ehk meloodiaga. Kui juba mustrid mängus, siis saab muusikat tihendada. Rehkendustest on selgunud, et pop-, rokk- ja teknomuusika on vähem tihendatav kui klassikalised koori- ja orkestrimuusikateosed.

Beethoveni 3. sümfoonia on tihendatav kuni 40 protsendini algsest failimahust, Billy Idoli „White Wedding” vaid 60 protsendini, mõ-ned teknopalad ainult 70 protsendini algsest mahust. Kuid näiteks 12. sajandi kooriteos on kokku surutav 35 protsendini mahust. Beethoveni 3. sümfoonia on nagu arv pii – hoolimata väga lühikesest algoritmilisest kirjeldusest on see tajutav kui väga pika algoritmilise kirjeldusega info. Muusika petab meie kõrvu – klassikaline muusika tundub olevat keeruline, kuid on tegelikult lihtne, samal ajal kui popmuusika tundub olevat lihtne, kuid on tegelikult keeruline. Parimad klassikalise muusika teosed pole kunagi nii lihtsad, et neid oleks triviaalne tihendada, ega ka nii keerulised, et neid oleks võimatu tihendada. Teisisõnu on need inimaju jaoks justkui loodud. „Kui poliitika on võimaluse kunst ja teadus on lahendatava kunst, siis muusika võib olla tihendatava kunst,” kalambuuritseb Hudson. Muusika väärtus seisneb selles, milline vahe on selles näiliselt sisalduva informatsioonihulga ja tegeliku infohulga vahel. Muusikanautijal meeldib lasta end petta.