Naistepäev 96 aastat tagasi
Sündikalistid panustasid üldstreigile kui imevahendile, juhindudes prantsuse sotsioloogi Georges Soreli teooriast, mille kohaselt “vägivaldse streigi praktikas sündinud üldstreigi idee kätkeb pöördumatu murrangu mõtet” (“Vägivallast”, 1908). Et aga 1909. aasta suvel oli 300 000 Hispaania töölise Maroko sõja vastane streik lõppenud edutult, siis ei pääsenud nende parandus kongressi resolutsiooni. Samas selgus, et ilmsest sõjaohust hoolimata lagundavad rahvusrühmad Internatsionaali ühtsust, nõudes just ametiühingutes autonoomiat. Tuli leida midagi rahvusvahelist, mis sotsialiste rahvuste-üleselt ühendaks.
Samasse Kopenhaagenisse kutsuti 26.–27. augustiks kokku Teise Internatsionaali “naisteklubi”, teine naissotsialistide konverents. Seda juhatas pahempoolne Clara Zetkin, kes viis ellu kolm aastat tagasi Rosa Luxemburgi ja Vladimir Lenini sõnastatud “Stuttgardi resolutsiooni”, nähes võimalust kasutada just naisi solidariseeriva jõuna võitluses Internatsionaali rahvuslikul printsiibil killustumise vastu. Nõnda sündis rahvusvahelise naistepäeva idee, mis omandas tänu poliitilisele olukorrale erilise kandepinna.
Säärane asjaolude kokkulangemine meenutab hirmsasti Aristophanese komöödiat “Lysistrate” (411 e.m.a), kus naised astuvad sõja vastu üldstreigiga, keeldudes abikaasadele andumast, enne kui mehed on rahu sõlminud.
Kuid naiste rahvusvaheline solidaarsus pidi maailmasõja eel rinda pistma rohkem kui saja-aastase arenguga Euroopa kultuuriloos.
Tsiviilne vallalisus
Juba XVIII sajandil oli Inglismaal tööstusrevolutsiooni käigus tekkinud utilitarismi ideoloogia, mille kohaselt moraali aluseks tuleb võtta kasu. Ja sugugi mitte üksnes omakasu, vaid ka ühiskondlik. Sajandivahetusel kujundas Jeremy Bentham utilitarismi eetiliseks süsteemiks, mille järgi üksikisik peab oma igapäevases elus üldsuse huvides loobuma mõningatest vahetutest rõõmudest, saavutamaks lõpptulemusena õnne elus kui tervikus.
Utilitarismist sai XIX sajandi “inglise ideoloogia”. Sünnimaal langes selle soodsale pinnale reverend Thomas Robert Malthuse poliitökonoomia. Teoses “Mõtisklus rahvastiku alustest” (1798) väitis ta, et elanikkond kasvab geomeetrilises progressioonis, elatusvahendid aga parimal juhul üksnes aritmeetilises, mille tulemuseks on vältimatult nälg ja viletsus. Väljapääs olevat rahvastiku juurdekasvu piiramises, sealhulgas abielueelse karskuse, võimalikult hilise abiellumise ning üldse abielutuse kaudu.
Juba 1825. aasta paiku olid “Malthuse jüngrid” inglise elu tüüpiline nähtus ja jäid selleks kuni Esimese maailmasõjani. Viktoriaanlik elukorraldus ja moraal juurutasid ühiskonnas tsiviilset vallalisust. Malthuse Liiga asutamine 1877. aastal andis perekonna loomisest ja soojätkamisest hoidumise ideoloogia levikule veelgi hoogu. Vanapoisslus läks lõplikult moodi. Inglise härrasmehe imago juurde hakkas kuuluma poissmees olek. Peene dzentelmeni vaateid abielule väljendasid täpselt lord Henry Wotton (Oscar Wilde’i romaanis “Dorian Gray portree”, 1890) ja Henry Higgins (George Bernard Shaw’ näidendis “Pygmalion”, 1912, mitte selle põhjal tehtud happy-end’iga muusikalis “Minu veetlev leedi”!). Moefilosoofideks said naistepõlgurid Arthur Schopenhauer ning Otto Weininger, kelle raamatust “Sugu ning iseloom” (1903; inglise keeles 1906) ilmus 1910. aastal juba kaheteistkümnes trükk! “Saksa Lombrosoks” kutsutud neuroloog Paul Julius Möbius avaldas pamfleti “Naise füsioloogilisest nõdrameelsusest” (1903; kuni autori surmani 1907 kaheksas trükis). Jne, jne. Kusjuures naiste alavääristamisel polnud mingit otsest seost homoseksuaalsusega (mis arenes oma rada, nagu dokumenteerib samal 1910. aastal Frank Harrise kirjutatud “Oscar Wilde”). Naistevihkamine oli heteroseksuaalsete meeste hoiak!
1910. aastate algul pidi saksa seksuoloog Iwan Bloch üldiselt nentima: “Moodne naistevaenulikkus... on ju palju enam küllastumuse või pettumuse kui usu ja veendumuse asi... Lisaks tuleb veel meie uusmisogüünide vaimne ülbus, mis... vaimselt tähtsusetu naise peale alla vaatab ja küllap tema “füsioloogilise nõdrameelsuse” üle muigab... Iga rumal poisike ajab end oma “meheväärikuses” puhevile ja tunneb end “alama” sugupoole kõrval “vaimurüütlina”, iga pettunud ja küllastunud elumees viljeleb... teda tema enesetundes kinnitavat misogüüniamoodi.”
Levis kujutelm, et naisi polegi vaja. 1910. aastal ilmus itaalia futurismi esikteos, Filippo Tommaso Marinetti “Futurist Mafarka”. Autor, kes kaevati Milanos kohtusse, aga mõisteti õigeks, andis kaitsekõnes romaani kokkuvõtte: “... [Nimitegelane] tahab luua ja loobki üleinimlikus võitluses mateeria ja mehaanika seaduste vastu oma ideaalse poja, elujõu meistriteose, tiivulise kangelase, kellele ta viimse suudlusega eluvaimu sisse puhub, ilma naise kaasabita, kusjuures naine viibib traagilise, üleinimliku sünnituse juures.” – “Varsti, kui te toetute oma tahtele, hakkate te sünnitama, kasutamata vulva abi.”
Uusmaltuslaste fantaasiad läksid isegi niikaugele, et 1910. aastatel tehti ettepanek hakata mehi toitma rinnaga, kuni neile endile arenevad rinnad, nii et nad saavad omavahelgi vastastikuse toitmisega hakkama!
Tulla niisuguses olukorras 1910. aastal välja rahvusvahelise naistepäeva ideega – kas polnud see tõeline
julgustükk! Seda tasub mäletada täna, kus päevakorras on küsimus eesti rahva püsimajäämisest, ja samas arutab riigikogu tõsimeeli, kas mitte ei peaks tagasi pöörduma XIX sajandi viktoriaanliku moraali juurde, tõstes noorte seksuaalse eneseleidmise vanusekünnist.
Rahvusvaheline naistepäev
Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise alguse kohta pole päris täit selgust. Seda on seostatud USA 1848. aasta reformidega, kui naised said mitmeid õigusi ja vabadusi.
Veel on tähtpäeva seostatud 1908. aastaga, kui New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid endale paremaid töötingimusi.
1909. aastal tegi Rosa Luxemburg ettepaneku tähistada selle (või ka mõlema nimetatud) juhtumi meenutamiseks 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana.
Rahvusvahelise Naistesekretariaadi esinaine Clara Zetkin soovitas tähistada naistepäeva 1910. aastal Kopenhaagenis II rahvusvahelisel naissotsialistide konverentsil. 1911. aastal tähistati naistepäeva juba Saksamaal, Austrias, Sveitsis ja Taanis, mõni aasta hiljem ka Venemaal.
1930. aastatel hakati N Liidus päeva laialt tähistama, 1936. aastast algas emarolli väärtustamine ja emakangelaste kujundamine – Venemaal kujunes kiiresti tõeline emakultus. Samasugune propaganda käis näiteks Saksamaal.
Naistepäeva tähistati riikliku tähtpäeva või koguni riigipühana pea kogu nõukogude aja.
Eestis kandus naistepäevale üle 20. sajandi alguses riiklikult, kuid ka pereringis tähistatud emadepäev, nii et lapsed valmistasid emadele ja vanaemadele kingitusi.
1960.–80. aastatel saadeti naistepäeval massiliselt tervitus- ja õnnitluskaarte, mida oli pühade eel laialt müügil.
8. mail 1965 kuulutas NSV Liidu ülemnõukogu presiidium rahvusvahelise naistepäeva puhkepäevaks. Eestis oli naistepäev viimati riigipüha 1990. aastal. Samal päeval valiti Liis Tappo Eesti missiks.
Kui 1990. aastatel suhtuti naistepäeva pila ja paroodiatega, siis juba kümnendi lõpul muutus päev uuesti aktuaalseks – taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli ja ühiselt midagi pidulikumat ette võtta. Nüüd on see juba vabatahtlik ja seda tähistavad vaid need, kes soovivad.
Riigikogu lükkas 23. oktoobril 2001 napi häälteenamusega tagasi opositsiooniparteide ettepaneku kuulutada 8. märts riiklikuks tähtpäevaks.
Naistepäev kuulub ÜRO tähtpäevade nimistusse, kuid selletagi on ta laialt tuntud mitmel pool Euroopas, Ameerikas ja Austraalias. Üksnes 20. ja 21. sajandi naistepäeva sümbolid on muutunud. Sel päeval korraldatakse vägivallavastaseid aktsioone, rahvusvahelisi foorumeid, kriisikeskuste abistamist. See on päev, mil räägitakse naiste muredest ja probleemidest.
Allikad: BERTA ja Vikipeedia
