“Tööleping lõpeb juunis ja eks ma pea ka edaspidi millegagi tegelema. Õmblejakohti on ju väga palju, igal pool kuulutatakse. Aga need kohad on massiõmblejatele. Mina olen püsimatu loomuga, ei suuda kolmandatki samasugust asja teha - siis lööb mul pildi eest ära. Pean end metsikult sundima. Mulle meeldib teha üksikuid eksemplare, kus saab fantaasiat rakendada,” räägib ta.

Ometi on püsimatu loomuga Merle tohutut püsivust nõudva õmblemisega tegelnud täpselt 33 aastat. Lavakostüüme on ta teinud pisut vähem aega, aastast 1973, kui 19aastase neiuna hotelli Viru varieteesse tööle läks. Muidugi mitte õmbleja, vaid varieteesolistina.

Väikeste kätega nobe naine

Teatriringkondades teavad tõik, et Merle õmbleb väga kiiresti. Tal on erakordselt väikesed käed, mis niidi ja nõela hoidmiseks lausa loodud. Nii väikesed, et omal ajal ei saanud temast käte tõttu isegi mitte viiuldajat, vaid enne lavakasse astumist hoopis koorijuht. Osavad käed arvab Merle olevat pärinud oma kuldsete kätega isalt, kelle jaoks polnud olemas tööd, millega hakkama ei saaks.

“Paljud teadsid juba tollal, et oskan õmmelda, ja mõned varieteeartistid hakkasid lausa paluma. Näiteks Ülle Ulla ja mõned teised staarid.” Merlele meenub Ülle Ulla ekstravagantne tualett, millele ta pidi ükshaaval käsitsi õmblema 8000 pisikest litrit. “See oli kohutav töö,” nendib ta. Või siis omaaegne standardtantsukleit arvukate alusseelikute ja enam kui 100 meetri tamiiliga - selle tegemine võttis aega 150 tundi.

Koguseliselt töömahukaim kostüümiõmblemise rekord kuulub aga aega, mil Merle ootas last. Siis tegi ta Viru varieteele 19 kõige keerulisemat kostüümi, millega teised õmblejad ei viitsinud jännata. “Nende autor Kustav-Agu Püüman ohkas kergendatult ja ütles, et nüüd võib vähemalt olla kindel, et programm õigel ajal esietendub.”

Püümani kostüümidel polnud lisaks kõigele ka lõiget. Aga tühja sest - lõigeteta Merle ju tihti õmblebki. Joonistab vastavalt kandja mõõtudele lõike silma järgi riidele ja lõikab välja. “Mõtlen läbi, katsetan, kujutan ette,” kirjeldab ta. “Silm on aja jooksul nii täpseks treenitud.”

Rinnad ei mahtunud õmblusmasina nõela alla

Merlele meenub üks 80. aastate lõpul restoranis Gloria kasutatud varieteekostüüm, mida kandis kleenuke meestantsija.

“Mulle helistati - on üks kostüüm, mida ükski Tallinna õmbleja ei võta. Aga sulle ju meeldivad keerulised asjad? Mulle toodi materjale, mingeid jubedaid pampe. Mõtlesin, mis see siis nüüd on? Suured kotid, täis vatti ja porolooni...”

Meestantsija oli vaja teha suureks paksuks naiseks, kes kannab sõjaväefrentði ja peab selle etenduse käigus ühe raksuga - tðahh! - seljast maha saama.

Õnneks oli Merle lapsena käinud skulptuuriringis, sest kostüümifiguur tuli poroloonist esmalt “voolida”. Selgaproovimisel asus appi naabrinaine. Väljas oli 30 kraadi sooja ja too muudkui karjus, et kui sa seda kohe mu seljast ära ei võta, siis minestan.

Merle oli aga omakorda hädas, sest kostüüm oli tõesti hiigelsuur, nii suur, et sentimeetrilint lõppes otsa ja pidi kasutama märgistatud nööri. Ainuüksi puusaümbermõõt oli 2 meetrit ja 20 sentimeetrit.

Häda oli selleski, et poolteisemeetrised rinnad ei mahtunud kuidagi õmblusmasina nõela alla. “Igal juhul oli see kõik põnev ja ära ma selle tegin,” sõnab Merle uhkelt.

Staadium “Kell 6.90” võib kergesti taas saabuda

Pikka aega õmbles Merle kõik Vanalinnastuudios vaja läinud kostüümid endale ise. Kuid kord juhtus nii, et teatri õmbleja jäi haigeks ning Merlel paluti kõik kahe uuslavastuse (“Kommipoodi ära eksind” ja “Härra Topaas”) naiste kostüümid valmis meisterdada. Mis siis ikka!

Teater oli parajasti kahe trupiga mööda Eestit ringreisil. Merle seltskonnas polnud mõõtu võtta raske, aga katsu sa neid võtta inimestelt, kes pole kohal. Ent nagu ikka - Merle silm on kuningas!

Omaette ooper oli Liina Tennosaare uhke roosidega keep: “Sinna kulus kaunistuseks umbes sada roosi ja mina muudkui õmblesin neid. Elasin ühes toas Anne Paluveriga ja tema püüdis mulle õmblemise ajal ikka seltsiks olla, et ma magama ei jääks. Kuid jäi pidevalt hoopis ise magama. Nii kaks ööd - Paluver ärkab, aga mina muudkui õmblen. Endal oksemaitse suus.”

Kostüümid said lõpuks valmis ja oli vaja need liinibussiga ära saata. “Palusin Paluveri: “Ärata mind õigel ajal, et jõuaksin need kell 6 ja 90 minutit väljuvale bussile panna.” Paluver ei saanud aru - mis 6.90? 6.50 ikka! Alles siis mõistsin minagi, et olin end segi õmmelnud!” Nüüdki, kui teatrirahva teada Merlel palju õmblemistööd, küsitakse ikka, et noh, kas 6.90 staadium on juba käes?

Hea, et ei meenutata lugu samast perioodist, mil Merle küsis näitleja Helene Vannari käest, kas kingad, mis tal jalas, on ehtsad või poolsuitsu.

“Ideed on alati tulnud õhust,” tunnistab Merle. “Kui leidsin, et võiks nii- või naasuguse kostüümi õmmelda, tuli alati välja, et olin järgmise hooaja supermoodi ennetanud.”

Kangaladu, millest piisaks 40 aastaks

Aegade jooksul on Merle koju siginenud tõeline kangaladu. Tutvusi tal Vene ajal kauplustes polnud - kõik sõltus pealesattumisest.

“Kus aga midagi müügil nägin, ostsin tagavaraks. Nüüd on kodus selline ladu, et võiksin rahulikult 30-40 aastat endale ostetud kaltsudest riideid õmmelda. Surmani kindlasti, ole ainult mees ja tee valmis.”

Tõsi on aga see, et ainus, kellele Merle enam ammu õmmelnud pole, on ta ise.

“Ma ei armasta oma keha, sest olen nii palju juurde võtnud. Kui liigsed 15 kilo maha saan, küll ma siis tegema hakkan,” lubab ta. “Seda enam nüüd, kui mind töölt lahti lastakse. Palka ju enam pole, hea kõhu arvelt kokku hoida.”

Merle Talvik: “Ma ei ole kaupleja tüüpi.”

“Iga asi saab ükskord otsa,” nendib viimaseid kuid Vanalinnastuudio näitleja Merle Talvik.

“Tegelikult pidanuks ise õigel ajal ära minema. No kui sa ei saa tükk aega niisugust tööd, mis sind rahuldaks,” vaatab Merle tagasi viimasele viiele aastale Vanalinnastuudios. “Hakkasin lihtsalt tundma, et olen ära närtsinud. Sisimas ju ometi tean, et olen võimeline tegema midagi sootuks suuremat ja huvitavamat, kui on pakutud võimalused. Aga ma ei ole kaupleja tüüpi. Mul pole sellist iseloomu, et lähen ja nõuan. Ikka olen lootnud, et äkki veab...”

Merle tunnistab siiski, et jah, ka pisirollid on huvitavad. Neid on ehk raskemgi mängida, sest tihtipeale on nad autori poolt lahti kirjutamata ning näitleja peab ise tegelaskujule elu sisse puhuma.

“Aga... olen juba kord niisugune. Kui nooruses olin julge, võisin enda järelt sildu põletada ja teha äkilisi pöördeid, siis vanemast peast, kui mul on vastutus oma lähedaste ees, enam nii ei saa. Tuleb asjadele kainemalt ja rahulikumalt mõelda.”

Merle kinnitab, et on loomult konservatiivne: “Kui olen harjunud ühtviisi elama, on mul väga raske kannapöördeid teha. Kuid kes teab, äkki on see millekski isegi hea... Äkki on see millegi uue algus?”

Pärast lavakunstikateedri lõpetamist 1978. aastal suunati Merle Vanemuisesse. “Aga ma ei pidanud seal vastu rohkem kui üks aasta. Ma lihtsalt ei ole Tartu inimene! Vabandan tartlaste ees, ent kogu sealne atmosfäär oli kopitanud. Olin harjunud vaba käitumisega. Väikelinnas aga arvati vist, et saabus ei tea mis kuradi pealinnaplika - mehi hullutama. Ma ei tulnud selle pealegi, et tohi kellegagi juttu ajada või kohvikusse minna, ilma et pärast viltu ei vaadataks! Mul sai sellest siiber. Sõna otseses mõttes.”

Suve alguseni saab Merle Talvikut näha vaid Vanalinnastuudio etendustes “Juubelitort” ja “Koomikud”.

Verni Leivak