Narkokoer pole narkomaan
“Surnukuuris me just treenimas ei käi ja narkomaanid meie koerad ka ei ole,” kummutab julgestuspolitsei kriminaalkünoloogia talituse juhtivspetsialist (mees, kes teenistuskoeri ja nende juhte välja õpetab) Tarmo Trepp politseikoerte kohta liikuvaid legende.
Laibakoerte treenimise vahend on enamasti siga kui inimesele kõige lähem imetaja. Õigemini raisku läinud sealiha, millele on inimese juukseid juurde pandud. Ja narkokoerad on õpetatud mängu kaudu lihtsalt teatud konkreetseid lõhnu, mitte ainet ennast otsima. Narkootikumist pole sellisel koeral sooja ega külma. Kui talle pakkuda ühes käes palli ja teises mõnuainet, valib ta raudselt palli – tõotab lõbusaks minna ja saab mängida!
Parim narkokoer on väike koer
Tallinnas Kalmistu tee ääres on teenistuskoerad tegutsenud sügavast Nõukogude ajast alates. “Arvake, mitmele koerale siin Nõukogude ajal kohad olid? Sajale? Vale vastus – siia pidi mahtuma umbes 200 koera, kui oleks tekkinud vajadus läänele lähedal asuvas Eesti NSV-s rahutusi maha suruda ja seks puhuks mujalt koerajõude juurde tuua,” valgustab Trepp ajalugu.
Õuel aedikutes haugub igat tõugu kutsasid. “See on Vene spanjel Allright, tema kõrval on siledakarvaline retriiver Batzi, seal tagapool verekoer Justin ja Saksa lambakoer Eros,” tutvustab Trepp hoolealuseid. Enamik koeri on väiksemat sorti, sest neil on lihtsam autos tööd teha ehk siis mõnuaine lõhna otsida.
Trepp kiidab eriti Justinit: “Tema on võimeline hästi pikalt järjest tööd tegema. Kui teised koerad töötavad tund aega ja siis puhkavad 20 minutit, seejärel töötavad näiteks 10 minutit ja peavad juba 50 minutit puhkama, siis Justin jaksab järjest tööd teha kas või kaheksa tundi jutti.”
Enamasti on iga politseikoer õppinud töötama ühel kindlal alal: on narkokoerad, laibakoerad, jälituskoerad, tulekahjukoerad jne. Aga on ka koerad, kes on võimelised mitut ametit pidama. Näiteks jälitavad kedagi, aga oskavad otsida ka narkootikume ja surnukeha.
Trepp rõhutab veel kord: narkokoer ei ole narkomaan ja aine ise teda ei huvita, ainult lõhn. Selgub aga, et on siiski alust selliseid koeri ka mõnuainete tarbimises kahtlustada. “Nõukogude ajal nad olidki narkomaanid. Ja nemad just seda ainet otsisidki. Ning ei elanud seda tööd tehes kauem kui kolm kuud...” teab Trepp nõukogulikku narkootikumide otsimise süsteemi hästi.
Enamik koeri on kodumaised
Üks hea narkokoer peaks Trepi sõnul olema hea ninaga ja kõva sõltlane – mitte narko-, vaid mängusõltlane. Ta peab olema ka hästi sotsiaalne tüüp ehk siis kuuletuma kergesti koerajuhile. “Jäljekoer peab olema tugeva iseloomuga, otsivad koerad vastupidi natuke pehmema loomuga,” toob Trepp vahe välja. Millised just kutsika eeldused ja võimed on, saab tänapäeval teada eri katsete abil. Üsna kindla peale minek on valida tulevane narkokoer näiteks spanjelite hulgast – neil on jahiinstinkt ehk siis lõhna järgi otsimine juba veres.
Enamik tulevasi narkokoeri on pärit Eesti kohalikelt koerakasvatajatelt. “Eesti kennelliit on väga hea tööd teinud ja meil on, kelle hulgast valida,” on Trepp rahul. Välismaale koeri otsima minna pole niisiis vajadust. Õnneks, sest hea koera hinnad erinevad meil ja mujal tublisti. “Soome hind on 1000 eurot, Saksamaal 2000 eurot. Meil saab palju odavamalt,” tunnistab Trepp. Mõni koer on meil siiski ka välismaist päritolu, näiteks Batzi ostis Eesti politseile Soomest Tallinna Rotary klubi.
Sobiv iga narkokoera väljaõpetamise alustamiseks on kutsikast kuni kahe aastani. Kaheaastane koer peaks aga sel juhul olema elementaarset õpetust saanud. Ja lõhnaeristamise oskust peaks olema kaheaastane koer ka natuke treeninud.
Koolitust vajab ka koerajuht
Koera hea nina kohta toob Trepp (kes ka lastele politseikoerte tööd tutvustab) hea näite: “Kui lastelt küsida, kas nad tunnevad ära pannkoogi ja maasikamoosi lõhna, siis vastus on jah. Kui aga see moosiga pannkook bensiinipütti uputada? Vaevalt küll, siis on tunda ainult bensiini lõhna. Narkokoer harutab aga ninaga lõhnaspektri lahti ja tunneb eraldi nii maasikamoosi, pannkoogi kui ka bensiini lõhna.”
Trepp ütleb ka, et samamoodi kui koer, vajab koolitust ka koerajuht. Eriti siis, kui ta varem seda saanud pole. Tehakse selgeks nii koera anatoomia kui ka näiteks oskus koera kehakeelt lugeda. “Iga koer on omamoodi. Ja kui koerajuht on õppinud tema kehakeelt lugema, alles siis saab ta aru koera tegevusest, kas ta on midagi leidnud. Sest kusagil ei ole paika pandud, et koer, kes on midagi leidnud, peab näiteks kraapima hakkama. Ja narkokoertega on veel see asi, et kui nad näiteks kallis Mersus kraapima hakkavad, siis kes seda kahju kinni jõuab maksta. Eriti kui veel midagi ei leita ka,” muigab Trepp ja kinnitab: “Koer tunneb näiteks autos olnud narkootilise aine jääklõhna.”
Ametitunnistuse võiks narkokoerale välja kirjutada umbes pooleteiseaastase koolituse järel. Ja pensionile saadetakse narkokoer umbes kaheksa-aastaselt. “Üldjuhul on koerajuhil õigus selline koer anda ära heasse peresse, enamasti sõpradele-lähituttavatele. Vahel jäetakse koer ka endale,” ütleb Trepp.
