Suhkruvabas närimiskummis on magustamiseks kasutatud magusaineid. Seega sisaldab närimiskumm magusainetena süsivesikuid, nagu näiteks mannitool, sorbitool, maltitiool või ksülitool. Üleliigsel kasutamisel võivad kõik need soolevalendikust aeglaselt või halvasti imenduvad või mitteimenduvad süsivesikud põhjustada kõhulahtisust. Kõhulahtisus on osmootse tekkemehhanismiga, st et soolevalendikus aeglaselt ja halvasti imenduvad süsivesikud seovad vett, häirub vee transport ja soolevalendikku jääb liigselt vett. Roe muutub vedelamaks, tekib kõhupuhitus ja kõhulahtisus. Kuna kasutatava magusaine (mannitooli, sorbitooli, maltitiooli või ksülitooli) kogus on väike, siis tavaliselt ei ole kõhulahtisus probleemiks. Närimiskummi liigkasutaja võib tunda pigem kõhupuhitust.

Hammastele kasulik

Gastroenteroloogiaalastes käsiraamatutes käsitletakse kõhulahtisuse all ka “närimiskummi kõhulahtisust” (chewing gum diarrhea). Kroonilise kõhulahtisusega haige käest küsib arst peale toiduharjumuste kindlasti ka närimiskummi kasutamise kohta.

Eeltoodud magusainete sisaldusega näriskummid on hammastele vaieldamatult kasulikud ja ülemäärasest kasutamisest hoidumisel ei esine kõ-hupuhitust ega kõhulahtisust.

Riina Salupere on TÜ kliinikumi endokrinoloogia-gastroenteroloogia osakonna juhataja ja Tartu ülikooli gastroenteroloogia dotsent