Nekroloog pioneerilehele
Punaste kaantega töötõend lõi illusiooni liikumisvabadusest. Piiritsooni sissesõitu kontrollivad piirivalvurid sirgusid esitatud dokumendilt organ ck vlksme lugedes. Tee saartele, rannaküladesse ja Sillamäele oli avatud. Paldiskisse ei proovinudki minna, aga ehk oleks sinnagi pääsenud.
Sädeme peatoimetaja Juta Renzeri mees oli EKP keskkomitee üldosakonna juhataja ning seetõttu seda lehte ka kõrgemalt poolt eriti ei kotitud. Küll kannatasid proua toimetaja äärmusest äärmusesse kõikuvate meeleolumuutuste all tema alluvad.
Renzeril olid must, suhteliselt uus Volga ja autojuht, mis ja kes teda töölt koju ja tagasi ning paar korda nädalas ka turule sõidutasid. Kord tuli ta sealt tiheda maisiluuaga ja hakkas uhkustama: "Nii ilus luud ainult kahe rubla eest!"
Avaldasin siis talle arvamust, et proua Renzeril pole nüüd edaspidi ehk autot vajagi. Juta kangestus, seisis minuti liikumatult, tormas meie toast välja ja lõi ukse jubeda prõmakaga kinni.
Pärast seda ei rääkinud ta minuga nädal aega. Siis tegi ta aga ettepaneku, millest oli võimatu keelduda - abistada teda (muuseas tööajal) kolimises Pärnu maantee neljatoalisest korterist Tina tänava uude, EKP keskkomitee asjadevalitsuse ehitatud majja, samuti neljatoalisse korterisse.
Seal, Juta uues korteris oli kaks WCd ja seal nägin ma ka elus esmakordselt bideed. Ja kitsa trepi tõttu sai täkke tema sotsmaa päritolu puhvetkapp. Proua räuskas veidi, kuid valge viina pudelid pandi kolimise tähistamiseks ikkagi lauale.
Muuseas - kolimine kolimiseks, vanemad tegijad räägivad jutte toimetuse talgutest ka Renzeri maasikapeenardel.
Ajaleht Säde ilmus aga kaks korda nädalas ja eks pidime seda siis mingisuguse sisuga täitma, seega tegime ikka tööd ka. Minule, kel olid Sädemesse tööleasumisel ette näidata ainult koolipõlves Noorte Hääles ilmunud vemmalvärsid ja jutukesed, mingit hinnaalandust ei tehtud.
Pioneeriosakond oli see vist, kuhu mind 1985. aastal ametisse võeti. Mängureeglid said kiirelt selgeks. Tuli kuulata kahte tädi, Juta Renzerit ja vastutavat sekretäri Mare Vetemaad, iga nende või siis Eestimaa leninliku kommunistliku noorsooühingu ja tema allorganisatsioonide mõistmisest, arusaamisest ja kurat teab millest väljapoole jääv teema tuli unustada.
Tavapärastest sirgeseljalistest kaelarätti kandvatest pioneeridest erinevaid lapsi polnud Sädeme jaoks lihtsalt olemas. Tahtsin algul rohelise reporterina kirjutada loo Tallinna 1. eriinternaatkoolist. Jutale ei sobinud isegi loo ilustatud variant, see keelati ära: "Saa aru, Sädemes sellistest lastest ei kirjutata."
Küll võis kirjutada popitegijatest ja teistest väänikutest, keda terava ninaga poiss nimega Naaskel nahutas Sädeme tagaküljel. Ausalt öeldes olin mõnda aega ka ise Naaskli rollis ja üllatasin ühte militsionääri kurikaela ülesleidmisega.
Muidu tuli kogu aeg tegeleda teemadega, mis praegusel ajal absurdsed tunduvad. Lahingukuulsuse toad, Olga Lauristini kohtumised pioneeridega, pidulikud koondused... Nojah, igasugu jama tuli kirjutada. Praegu ma kooli pioneerituppa ehitatud Zoja ja Ðura kangelastegusid kajastavast väljapanekust küll kirjutada ei oskaks.
Kirjasaatjatele vastamine oli aga kohutavalt tüütu.
"Meil toimus väga huvitav pioneerikoondus. Meil oli väga huvitav. Endel Puussepp rääkis meile huvitavalt oma tööst sõjalendurina. Ta oli ka käinud Saksamaad pommitamas."
Mida sa siis sellisele vastad, kui vastamata jätta ei tohtinud?!
"Suur tänu kirja eest! Mul oli hea meel, et Sul oli koondusel väga huvitav. Kirjuta meile veel, kui teie koolis midagi huvitavat toimub." Allkiri: Sädepoiss.
Komandeeringuid oli palju, Eestimaa sai läbi sõidetud. Juta nõudis, et ettenähtud komandeeringurahad oleks kulutatud ja Säde ei oleks Tallinna-keskne. Tollel ajal sattusin esimest korda koos kahe kolleegiga ka Moskvasse, sest EKP keskkomitee kirjastusel olid aasta lõpul sõidurahad üle ja need tuli sirgeks lüüa.
Tollal Podgornõi nime kandnud tänaval asuvas hotellis Orljonok püüdis üks uksehoidja mind kolme päeva jooksul saksa keeles rääkima sundida ja seal jõin ma esimest ja viimast korda shampust Riia palsamiga (öäkk). Komandeeringukulud koos aruandele lisatud Tallinna marsruuttaksode 30kopikaliste piletitega maksti loomulikult kinni.
EKP keskkomitee kirjastus oli üldse imedemaa, üks kassapidaja maksis komandeerimisrahasid, teine honorari, kolmas palka, neljas veel midagi väheolulist. Ajakirjanikud hoidsid alles ja kasutasid vajalikul hetkel ära kõik sõidupiletid, millel puudus märge sõidu algus- ja lõppkoha kohta.
Kirjutasin Moskvas ka mõned lood, käisin mingis noorte tehnikamajas ja ühes koolis. Mõttetu värk. Küll on mu vanemate maakodus siiani kasutusel ühe sotsmaa esinduspoest ostetud jope.
Sädemes olles astusin ka teist korda komsomoli. Olin püüdnud oma komnooreks olekut unustada ja maha vaikida, kuid Juta leidis, et pioneerilehes töötav noor ajakirjanik ei saa komsomoli mitte kuuluda.
Astusin siis uuesti. Pärast, juba Noorte Hääles töötades, tuli sellest suur jama. Töölt minema ei pekstud. Enne mind Sädemes töötanud ja samuti Naaskli nime all kirjutanud Toomas Sildam lahendas probleemi tutvuste abil ära.
Lasteleht lõpetas ilmumise
Säde (1946-1990)
Eesti komsomoli ja pioneeriorganisatsiooni häälekandja. Ilmus kaks korda nädalas, makstes vaid 1 kopika. 1986-1991 ilmus venekeelne rööpleht Iskra.
Meie Meel (1991-2001)
Sädeme õigusjärglane. Algul oli trükiarv üle 23 000 eksemplari, tänavu vaid 6000. "Selle põhjuseks on sündivuse langus," ütleb Ajakirjade Kirjastuse peatoimetaja Tiina Kruus. Viimane Meie Meele number ilmus eelmisel reedel.
SÄDEMES ON ALUSTANUD PALJUD TUNTUD AJAKIRJANIKUD:
1. Helar Osila on ETV spordiajakirjanik.
2. Ingrid Tähismaa (Veidenberg) on Kroonika peatoimetaja.
3. Tiina Lang on Anne peatoimetaja.
4. Tiina Joosu on Eesti Ekspressi majandustoimetaja.
5. Ainar Ruussaar on BNSi peatoimetaja, tema loo kangelanna Diana Lorents (Soodla, 6) on ETV diktor ja saatejuht.
7. Arne Otter on noorpoliitik.
8. Jakko Väli oli Edgar Savisaare pressiesindaja, kelle telekas konfiskeeriti võlgade katteks.
9. Ragnar Kond on ETV korrespondent Valgamaal.
10. Allan Alaküla on Kesknädala peatoimetaja asetäitja. Just tema avalikustas, et Mart Laar tulistas Edgar Savisaare pildi pihta.
Allan Teras
