Neljakandiline orav
Ühel hommikul tuli metsa juurde orav. Ega meie kandis muidu oravaid pole, nad on kõik ära linna kolinud ja teenivad sealsetes parkides oma kehaga elatist.
See tähendab seda, et nad ronivad mööda puutüve edasi-tagasi, näitavad igale soovijale oma keha ja inimesed lähevad selle nägemisest nii ogaraks, et hakkavad oravatele pähkleid ja küpsisetükke hammaste vahele toppima. Ja oravad lasevad sellel rahumeeli sündida, isegi kõrvade tagant lubavad ennast sügada ning meelega kohevaks aetud sabale pai teha! Ükski korralik loom ei luba eluilmaski ühel inimesel ennast sedasi käperdada ning vahtida! Aga oravad on juba kord sellised sündinud litsid. Nemad on küpsise ja pähkli nimel kõigeks valmis ning võtavad ilma igasuguse häbitundeta inimese käest asju suhu.
Sellepärast meie, metsaloomad ja –linnud, eriti oravatega suhelda ei taha. Aga see orav, kellest ma teile praegu räägin, oli kuidagi iseäralik. Ma alguses mõtlesin, et ta on haige. Noh, poleks ka ime, eks selline elu, nagu nad seal parkides elavad, mõjub ikka tervisele päris hävitavalt. Kui ikka lased päevad läbi inimestel end käppida ja neelad nende saiapuru, siis kulub varsti karv maha, saba jääb rippuma nagu tühi kott ja ongi jälle üks ära trööbatud vana orav siin ilmas juures.
BAROKKORAV. Lendasin siis selle orava juurde ja küsisin põlglikult: “Noh, mis lahti? Oled inimeste käest mõne jälgi tõve saanud, jah? Vat ja paras! Kes käskis linna laiale teele minna!”
“Pole mul mingit tõbe, loll lind!” vastas orav nipsakalt. “Ma olen lihtsalt ära pügatud, sest Kadrioru pargist saab peagi barokkpark ja minust tehti barokkorav.”
“Mis jama see veel on?” põlastasin mina. “Mis barokkorav! Mina näen ainult seda, et sa oled neljakandiline. Ei ole see muud midagi, kui paistetus! Paras, paras! Ära lase teinekord inimestel endale näppu kõrva taha ajada ega saba mudida! Hoorale hoora palk!”
“Sa, vares, pea suu!” käratas orav. “Oh, siit metsast ei leia ka muud kui maarahva totrust ja väikekodanlaste nõmedust! Barokkorav peabki olema geomeetrilise kujuga! Barokkpargis on kõik loomad sellised! Oravad on nelinurksed, luiged on ümmargused ja tihased rombikujulised. Ja pargi direktor laseb endal jalad alt lõigata ning omandab sel kombel kolmnurga kuju! See on väga peen!
Vanasti, kui keiser Peeter Esimene Kadrioru pargi ehitas, olid seal ka kõik asjad pügatud ning geomeetrilise kujuga. Puud oli ümmargused, hekid olid ümmargused ja pärisorjadest aednikud olid ka ümmargused. Ning nüüd tehakse kõik samamoodi ja mina olin esimene õnnelik, kes barokkoravaks ümber pügati! Ole rõõmus, et nii peent daami oma silmaga näed, armetu mats!”
RENESSANSISIIL JA SÜRREALISTLIK RÄSTIK. Orava jutu ajal olid teised loomad ka lähemale kõndinud ja kuulasid kandilise eluka juttu huviga.
“Mind on ajalugu alati huvitanud!” ütles hunt. “Mis oleks kui teeks meie metsast ka barokkpargi? Jänesed tahavad ammu pügamist, muidu nätsuta neid süües tükk aega kasuka kallal, pärast on hambaaugud karvatorte täis, nagu oleks sammalt närinud. Vaat kui saaks nad kenasti ümmarguseks lõigata, siis oleksid nad nagu tordid – pane ainult kännule ja lõika lahti!”
“Mina arvan jälle, et hunt võiks ennast trapetsiks lõigata,” poetas jänes mürgiselt. “Pea ja saba maha, jalad harki ning ongi valmis. Poleks vaja enam iga päev seda lolli möla kuulata. Kõik hundid trapetsiteks!”
Hunt hakkas jänest taga ajama, teised loomad aga arutasid barokkpargi rajamise ideed edasi.
“Mina olengi selline baroki-aegne loom,” teatas siil. “Võin iga kell võtta kera kuju.” Ning ta demonstreeris sedamaid kõigile oma oskust. Rebane vaatas seda barokksiili pilkavalt ja ütles:
“Barokile järgneb klassitsism!”
Ning pissis siilile peale, nii et see end kiiresti lahti rullis. Ta puristas ja ütles:
“Ei, klassitsismiga pole siin midagi tegemist. Pigem olen ma renessansiloom – kord liikumatu pall, kord jälle vitaalne loomakeha, okastega faun, lihased naha all mängimas, suguelundid rõhutatult esil, nahk elujanust märg!”
Noh, nagu isegi näete, vägisi kiskus mölaks! Loomad hakkasid üksteise võidu kunstist rääkima. See on kõige hullem, mis metsas juhtuda saab, sellisele vestlusele järgnevad alati tapatalgud.
Rästik, näiteks, karjus kileda häälega, et nii barokk kui renessanss on oma aja ammu ära elanud, ning tema tahab kujundada metsa hoopis sürrealistlikus laadis. Kui tema käest küsiti, et mida see õieti tähendab, kiljus rästik:
“Sürrealism on see, et ma torman oma pesast välja ja hammustan esimest ette juhtuvat elukat!”
Ning lõi kohe seepeale hambad karule reide. Karu vihastas, haaras ussil sabast ning kukkus teda vastu puutüve kloppima, nii et kooretükid lendasid. Teised loomad läksid ka kaklema, ja mina mõtlesin, et mis siin hellitada, löön õige sellele barokkoravale nokaga pähe ja teen ka suu veriseks. Aga nelinurkne orav, kellest kogu tüli alguse sai, oli kadunud.
Vaat nii on nende oravate ja linnalitsidega! Tulevad maale, räägivad kunstist, ajavad kohalikud kisklema, aga ise tõmbavad vehkat. Oi, lirvad!
