Neljas “Visa Hing” on nagu seieritega kell digitaalajastus
Kui režissöör John McTiernani kätetööna valminud esimene “Die Hard” on tunnistatud 19 aastat hiljem märulifilmide klassikaks, siis soomlase Lauri Harjola (Renny Harlin)1990. aasta “Die Hard 2” sisaldas ülepingutatult palju lamedaid karaktereid ning põhjendamatuid eriefekte.
Pärast Harlinit kutsuti McTiernan tagasi ja 1995. aastal valminud seeria kolmas film “Die Hard: With a Vengeance” pakkus jällegi peale action’i ka enese-irooniat ning häid osatäitmisi.
Üldsusele suhteliselt tundmatu režissöör Len Wiseman läheneb neljandas osas Bruce Willise kehastatud John McClane’i uusimale seiklusele enam harlinlikult kui McTiernani retsepti järgides.
“Die Hard 4.0” on keskpärane märul, mis kõikidest uuenemispüüdlustest hoolimata on paradoksaalselt ajast maas.
Wisemani film ei ole läbinisti nõrk. “Die Hard 4.0” pakub ka uudseid stseene: hävituslennuki ning raskeveoki kassi-hiire mäng mitme tasandiga kiirteel sisaldab ennenägematuid elemente ning John McClane pannakse filmis tegema midagi, mille ta siiani vastaste hooleks on jätnud – ennast tulistama.
Sellest hoolimata linastub uusim “Visa Hing” lihtsalt liiga hilja. Küberterrorism, elektroonilise jälgimise erinevad moodused ja muud modernse märuli tundemärgid on ammu “24”, Bourne’i-seeria ning Bondide poolt ära leierdatud.
1980-ndate lõpu John McClane oli tollesse aega sobiv, erinedes oma inimlikkuses kõikidest Terminaatoritest ja Rambodest.
Uusim McClane kuuleb filmis, et on “seieritega kell digitaalajastus”. Võrdlus oleks olnud muhe ning “dinosauruse” paigutamine 21. sajandisse mõnusalt humoorikas aastatuhande vahetusel. Praegu aga on kogu neljas “Die Hard” kui mitte just seieritega kell digitaalajastus, siis nagu esimese põlvkonna GSM-telefon keset 3,5G võrku.
