“Tulime siia jõulumeeleolu looma,” põhjendab kasvataja Vaike Veemees, kes Mustamäe lasteaias Kiikhobu 30 aastat töötanud, “ja pealegi pole me küünalde voolimist seni õppinud.”

“Küünlad paneme kodus põlema.”

SIKSAKi õpetajad jagavad lastele kunstkärjetükid ja tahi kätte ning juhendavad, kuidas kärge ümber “nööri”, nagu lapsed tahti nimetavad, rulli keerata. Ikka nii, et ots välja jääks.

Töö läheb ruttu ja varsti on igal eelkooliealisel küünal käes. Mõni on selle koguni värvitud kärjetükikestega kaunistatud.

“Lõhnab nii hästi! Meelõhnaga!” veab kuueaastane Ralf Pagil, küünal nina ette tõstetud, ninaga õhku.

“Proovisin ükskord kodus tikkudega küünalt põlema panna, aga kõrvetasin näpu ära,” tunnistab üks poiss ja lubab, et teeb seda edaspidi vaid ema ja isa juuresolekul.

Kingisoovid öeldakse ka vanaemadele

Kaia Haamer räägib, et nigulapäevast alates võib sussi või suka ööseks aknalauale jätta. Lapsed aga juba teavad, kes neil külas käima ja kingitusi tooma hakkab - see on nende iga-aastane tuttav päkapikk Tondu.

Kuid ka jõuluvanale on kirjad ja soovisõnumid juba ammu saadetud.

“Soovisin, et ta tooks mulle pleieri ja Britney Spearsi kasseti,” paljastab esimesena Ülle Talts, endal päkapikumüts viltu peas. Tema sõbratar Susanne Kulbach teatab aga kelmika naeratusega, et tema igatseb hoopis barbit.

“Aga mina... mul on päris palju vanaemasid, nii et...” jääb Sander Starost esialgu selgitusega kimpu.

“Millise vanaema ma ütlen?” jääb ta hetkeks mõttesse. “Okei - Tallinna vanaemale ütlesin, et las jõuluvana toob Lego Aqua põhjauurija. Teisele aga, et tahan Pokemoni jänest,” loodab Sander tabada kaks kärbest ühe hoobiga.

Lapsed nuusutavad kirikust lahkudes küünlaid ja lubavad, et lähevad suvel kindlasti maale vanaisadele külla.

Et siis mesilastarud kärgedest tühjaks teha.

Verni Leivak

foto: Arno Saar