Nina saab haistma panna

Ürgse taju kadumine ei muuda inimest õnnetuks

Lõhnataju võib aga muuta elu ka selliseks, millest inimene unistadagi ei oska. Pärast meeleravimi võtmist nägi meditsiinitudeng Stephen unes, et ta muutus koeraks. Uni näis üles ärkamisel jätkuvat – maailm oli äkitselt täis tähendusrikkaid lõhnu. Kui ta haiglasse jõudis, tundis ta ära paarkümmend patsienti enne, kui neid nägi. Piisas sellest, et ta tõmbas ninaga õhku nagu koer. Seejuures oli “lõhnanägu” palju paremini ära tuntav, kui palja silmaga nähtav. Koeraelu jooksul eristas Stephen tänavaid ja poode lõhna järgi. Mõni lõhn oli meeldiv ja mõni vastik, aga kõik nad olid nii tugevad ja omapärased, et igaühele neist oli võimalik pikalt mõelda. Imelikud sümptomid kadusid mõne nädala pärast. Stephen tundis kergendust, aga ühtlasi ka tohutut kaotust. Juhtumit on kirjeldanud neuroloog Oliver Sacks.

Koerad, hiired ja paljud teised loomad usaldavad oma nina, et otsida toitu, tunda ära oma kodu maa-ala, sugulasi ning sobivat elukaaslast. Harvardi meditsiinikooli teadlased on üllatusega avastanud, et imetajatel on haistmiseks ajus tohutult palju retseptoreid. Vähemalt rottidel on igast sajast geenist üks haistmise teenistuses.

Inimesed on lõhnamaailma suuresti üle parda heitnud, eelistades pigem vaadata ja kuulata. Tihti surutakse see, millest nina rääkida võiks, teadlikult maha. Haistmismeel tuletab ennast meelde kasvõi nii, et mõni parfüüm või ammu unustatud lõhn võib silmapilk esile manada minevikus juhtunud sündmusi või emotsioone.

Sajandivahetuse Vene tohter Veressajev on pidanud lõhnataju kadu inimkonna mandumise tunnuseks. Linnaelu tolm ja saaste ning keemiasaadused on teinud ühest inimese väärtuslikust organist valupaise, mis on alatasa põletikus. “Ürgaja inimesed nägid pimedas värve märksa paremini kui meie ja neil olid ka teised sidekanalid kui arenenud keel. Siis oli haistmisel palju suurem tähtsus,” ütleb Tallinna Keskhaigla nina-kurgu-kõrvaosakonna juhataja Margus Luht.

Keel on nõder kirjeldama, mida nina tunneb

Kõik, mida näeme, kuuleme, tunneme, haistame ja maitseme, vajab biljoneid närvirakke, mis toimetavad välkkiirelt teateid edasi aju ristuvatel ja silmusekujulistel teedel. Teadus on alles alustamas nende keeruliste toimingute de‰ifreerimist. “Kujutame ette, et haistame ninaga. See on sama nagu kuulda kõrvalestadega,” märgib Yale’i ülikooli professor Gordon Shepherd. “See osa ninast, mida näeme, on vaid tunnel lõhnamolekule sisaldava õhu jaoks.” Neuronid, mis neid molekule vastu võtavad, asuvad sügavas ninakoopas.

Inimese nina on võimeline haistma 10 000 lõhna. Meie ümber on lilled, muld, toit, tööstus, bakterid, inimesed. Keel on kõike seda kirjeldama sama nõder nagu nina tundma: ütleme lihtsalt, et lõhnab nagu roos või haiseb nagu bensiin.

Kas inimesel on üldse tarvis ninaga maailma haista, kui saab ka selleta hakkama? Kindlasti on, sest lõhn lisab võlu näiteks söögikordadele. Haistmise puudumine muudab vaesemaks kogu meeletaju. Kehv haistmine võib mõnel juhul saada eluohtlikuks, näiteks kui tegemist on tulekahju, suitsuvingu, lekkiva gaasi või pahaks läinud toiduga. Haistmise puudumine võib viidata ninaõõne haigusele või kasvajale, samuti sellele, et närvisüsteemiga on midagi lahti.

Mõni on kehva haistmise saanud kaasa juba sündides. Palju oleneb nina kujust. “Väliselt prominentne nina võib olla seest üsna kitsas ja tunda halvasti lõhna,” ütleb Margus Luht.

Enamasti kaob haistmismeel elu jooksul kas ülemiste hingamisteede haiguste, ninapolüüpide, hormonaalsete häirete või korrast ära hammaste tagajärjel. Vahel võib lõhnataju kaduda peatrauma tagajärjel. “Närvikiud võivad rebeneda, kui aju liigub koljuõõnes,” selgitab Margus Luht.

Haistmise halvenemisele võivad kaasa aidata näiteks kokkupuude putukamürkidega või ravimite tarvitamine. Haistmise kõige suurem vaenlane on aga tubakaving.

Haistmist saab ravida kas ravimite või operatsiooniga. Enamasti kasutatakse endoskoopilist kirurgiat, mida tehakse veretult optiliste abivahenditega. Operatsiooni järgselt võib kuluda aega, enne kui haistmine taastub.

Tallinna Keskhaigla nina-, kõrva-, kurguosakonna juhataja Margus Luha sõnul kerkib haistmise mure üles eelkõige nina kõrvalkoobaste ja limaskestade põletike korral. “Ka siis häirib rohkem ninakinnisus, lõhna puudumist mõni üldse ei märkagi.” Tema sõnul on mõni patsient pärast kordaläinud operatsiooni nentinud, et tunneb nüüd isegi lõhna.

Mõõduriistad vedelevad laos

Margus Luht peab haistmist siiski tähtsaks, sest lõhnataju on tihedalt seotud alateadvusega. “Naiste tundlikku hingemaailma mõjutab haistmismeel tugevamini kui mehi,” kinnitab Margus Luht. Naisi peetakse üldse meestest paremateks ekspertideks lõhnade eristamise ala.

Abi vajab siiski vaid see, kes tunneb end lõhnadeta maailmas häirituna. “Kui puue ei häiri, pole mõtet kedagi endataoliseks muuta,” ütleb Margus Luht.

Haistmispuuet tekitava haiguse väljaselgitamiseks kasutab arst küsitlemist või kompuutertomograafiat. Spetsiaalse riista olfaktomeetri järele pole aga erilist vajadust, Margus Luha sõnul on selle mõõduriista Stalini-aegseid mudeleid nähtud haiglaladudes. Igapäevakasutuses neid pole.

Haistmist tasub ravida suurte haiglate kõrvaosakondades. “Saame ninahingamist taastada ja lõhnapilud lahti teha. Viimasel ajal on endoskoopilised operatsioonid muutnud ravi säästlikumaks ja suurendanud lootust lõhnataju tagasi saada,” ütleb Margus Luht.

Kes soovib, võib proovida. Operatsiooni maksab kinni haigekassa.