Esimene neist on meresõja ja õhusõja vaheline kriitiline seos. Maismaal on oma jõududel ka vaenlase õhuülekaalu või isegi täieliku õhuruumi kontrolli tingimustes võimalik võidelda, rakendades lisaks õhutõrjele passiivse õhukaitse meetmeid – kaevuda, varjuda, moondada, eksitada vaenlast näiteks lahingutehnika makettidega ja hajutada oma jõude maastikul.

Meresõjas need võimalused puuduvad. Ilma õhuväe toetuse ja õhutõrjeta on iga pealveelaev paratamatult vaenlase õhujõudude sihtmärk. Juba Teine maailmasõda näitas õhuülevõimu otsustavat rolli meresõjas. Kohe kui Ameerika Ühendriigid saavutasid ülekaalu õhus, kaldus vaekauss Vaiksel ookeanil Jaapani kahjuks. Ammugi ei ole võimalik vaenlase õhuülekaalu tingimustes teha sõjalise jõu projektsiooni kaldale (power projection). Normandia dessandi ja Korea sõja aegse Inchoni lahes maabumise tegi võimalikuks just nimelt lääneliitlaste ja ÜRO vägede ülevõim õhus.

Kaliningradi küsimus

Sõjalise konflikti korral takistaks NATO-t Läänemere kohal õhuülekaalu saavutamast Venemaa-Valgevene ühine õhukaitsesüsteem. Venemaa Kaliningradi oblast on selles süsteemis otsekui uppumatu lennukikandja. Väitluses selle üle, kui kaua võtaks sõja korral aega NATO väekontingendi Eestisse jõudmine, kasutas üks mu oponentidest argumenti, et kuuekümne päevaga lendab sooja õhuga täidetud õhupall ka ümber maailma. Loomulikult ei saa sooja õhuga täidetud pall mitte kunagi ümber maailma lennata, sest soe õhk jahtub kiiresti ja õhupall kukub peagi pärast õhkutõusmist alla. Ka peaks see pall teel olles täitma väikese lisaülesande: hävitama  või vähemalt maha suruma Venemaa-Valgevene ühise õhukaitsesüsteemi. See oleks NATO õhujõudude Baltikumi paiskamise vältimatu eeltingimus. Sääraseks operatsiooniks vajalike NATO riikide jõudude ja vahendite koondamine Poola territooriumile ja operatsioon iseenesest nõuaks aega.

Teine oluline asjaolu meresõja mõistmiseks ongi Venemaa Kaliningradi enklaavi tähtsuse hoomamine. Sõja korral oleks oblasti hõivamine NATO vägede kindlaim viis enklaavi ja seal paiknevaid Venemaa relvajõude neutraliseerida. See välistaks ka NATO-liitlaste ja Baltikumi maismaaühenduse läbilõikamise võimaluse. Kuid see poleks kerge ülesanne, sest Kaliningradi oblastis paiknevad Venemaa maavägede üksused teeksid kõik endast oleneva, et enklaavi kaitsta.

Seoses relvajõudude vähendamisega ja palgaarmeele üleminekuga jäävad Poola relvajõud peagi selle ülesande jaoks ebapiisavaks. Saksamaal on sõjaaja relvajõud täiesti olemas, kuid riigi ajaloolisest taustast tulenevalt ei saa nende rakendamist Kaliningradi piirkonna hõivamiseks käsitada tõsiselt võetava alternatiivina.

Kaliningradi oblasti küsimust käsitlemata ei ole võimalik koostada ka sõjaliselt tõsiselt võetavat Baltikumi kaitse operatiivplaani. Kahtlemata on see üks põhjus, miks Baltikumi kaitseplaani pole siiamaani tehtud.

Ma ei ole kuigi optimistlik ses suhtes, et NATO-liitlased saavutaksid Baltikumi kaitseplaani küsimuses lõpuks konsensuse ja plaan tõesti koostataks. Teatud Kesk- ja Lääne-Euroopa liitlaste rahvuslikud erihuvid on paraku liiga silmanähtavad ja tõenäoliselt välistavad koosmeele saavutamise.

Kas USA mereväel oleks võimalik Läänemere ruumis õhu- ja mereülevõimu saavutada? USA mere-jõudude põhiüksuseks, millega tagatakse sõjalise jõu projektsioon kaldale, on teatavasti lennukikandja taktikaline grupp (carrier strike group), mis koosneb lennukiemalaevast, (õhutõrje)raketiristlejatest, allveelaevadest ja muudest konkreetse ülesande täitmiseks vajalikest alustest.

Peale Taani väinade kitsuse oleks säärase üksuse rakendamiseks Läänemerel veel kaks olulist takistust: seesama Kaliningradi enklaav ja Leningradi sõjaväeringkonnas paiknev Venemaa 6. õhu- ja õhukaitsearmee. Läänemere kitsas lahinguruumis oleks lennukikandja hea sihtmärk nii õhuväele, taktikalistele rakettidele kui ka allveelaevadele.

Minu küsimuse peale, kas lennukikandja taktikaline grupp võiks Läänemerre siseneda, vastas ühe USA lennukikandja mereväekapteni auastmes operatiivohvitser, kellega koos õppisin Norfolkis ühend-operatsioonide juhtimist, et see oleks mõeldamatu.

Kõigele öeldule tuginedes ma väidangi, et õhu-mereoperatsioon Eesti sõjaliseks toetamiseks ei ole võimalik ilma enne seda Kaliningradi enklaavi, Venemaa-Valgevene ühist õhukaitsesüsteemi ning Leningradi sõjaväeringkonna 6. õhu- ja õhukaitsearmeed neutraliseerimata. Ka ei oleks ilma selleta võimalik sõjalise konflikti korral mereteed mööda Eestisse transportida humanitaarabi, esmatarbe- ega strateegilisi kaupu.

Kuna Venemaale on oluline (vähemalt seni, kuni ei ole läbi murtud maismaakoridori Valgevenest Kaliningradi oblastisse) meretee emamaalt Kaliningradini, teeks meie idanaaber tõenäoliselt kõik selleks, et seda ühenduskanalit lahti hoida. Balti riikide mereblokaad oleks vaid ühendusteede lahtihoidmise operatsiooni loomulik osa.

Balti riikide territooriumile enne sõjalise konflikti algust paigutatud NATO õhujõud võiksid põhimõtteliselt seda olukorda parandada, juhul muidugi, kui need oleksid nii tugevad, et neid ei suudetaks esmase löögiga hävitada. Aga kui mõnel liitlasel näib olevat ületamatu tõrge juba Baltikumi kaitseplaani koostamise vastu, mis iseenesest on ju ainult paberil või arvutikettal kava ega sisalda endas reaalset tegevust, siis pole põhjust olla üleliia optimistlik ka võimaliku kriisi korral Baltikumi eelpaigutatavate NATO õhujõudude suhtes.

Soome NATO liikmena muudaks olukorda

Olukord muutuks kardinaalselt alles siis, kui Soome astuks NATO-sse. Sel juhul täidaks Soome meie kaitsesüsteemis samamoodi uppumatu lennukikandja osa. Soome õhujõud võiksid meid toetada sõjalise konflikti esimestest minutitest alates. NATO riigid võiksid Norra kaudu (või ka Rootsi kaudu, juhul kui meie teine ülemerenaaber astuks samuti NATO-sse) väga kiiresti Soome paisata täiendavaid õhujõude. Sel juhul muutuks Eesti toetuseks korraldatav õhumereoperatsioon tõesti võimalikuks, nii nagu ka mereühenduse loomine ja meretransport Eesti ja liitlaste vahel, ning miinitõrje tähtsus suureneks.

Aga seni, kuni seda pole juhtunud ja oleme õhujõudude katteta, jääb iga meie laev, olgu siis miinijahtija või raketikaater, lihtsalt sihtmärgiks merel ja miinitõrje võime teisejärguliseks.

Sekundaarse ehk teisejärgulise all mõistetakse midagi, mis ei ole esmajärgulise tähtsusega, kuid mis pole ka tähtsusetu. Miinijahtimise võime on meil võimaldanud puhastada oma territoriaalvesi Teise maailmasõja aegsetest miinidest ja osaleda NATO kiirreageerimisjõudude (NRF) merekomponendi koosseisus. Ka peaksime me ise oma veesatud miinid üles korjama.

Aga kuni merevägi pole miiniveeskamise võimet arendanud, pole meil midagi üles korjata. Seni kuni meid toetav õhu-mereoperatsioon ei muutu tehniliselt teostatavaks, pole ka meie idanaabril sõjalise konflikti korral põhjust Eesti territoriaalvetesse miine veesata.

Ei ole võimalik ümber lükata fakti, et miiniveeskamise ja rannakaitse võime näol kaldal paiknevate raketikompleksidega on tegemist esmase iseseisva kaitsevõime seisukohast primaarsete võimetega. Kahtlemata on ka miiniveeskajad merel potentsiaalseks sihtmärgiks. Kuid miiniveeskamise kontseptsioon saabki rajaneda vaid sellel, et miinid veesatakse enne, kui veeskajad õhulöökidega hävitatakse.

Mis aga puutub tulejuhtimisse merel, siis seda ei oleks võimalik meie konkreetsetes tingimustes nagunii teha lennukitelt või helikopteritelt, sest need oleksid õhuülevõimu puudumisel samuti üksnes sihtmärkideks. See oleks valdkond, kus mehitamata lennuvahenditel (unmanned aerial vehicles) oleks meie oludes rakendust.

Kui valitsuse poolt 22. jaanuaril aastateks 2009–2018 kinnitatud sõjalise riigikaitse arengukava tervikuna on suhteliselt hea dokument, eriti maaväe ja kaitseliidu arendamise osas, siis mereväe osa on selles kahtlemata kõige nõrgem. Kava ei näe ette miiniveeskamise ega kaldal paiknevate raketikompleksidega rannakaitse väljaarendamist. Kui mereväel need võimed koos vajaliku mereseire ja tulejuhtimisvõimega edaspidigi puuduvad, on Eestis paraku ka tulevikus tegu vaid nišimereväega, kes ei suuda takistada potentsiaalse vastase merehõivet (sea denial) ka kõige piiratumal moel. Loomulikult kerkib sel juhul küsimus: „Milleks meile merevägi?”  

Varem samal teemal:

Leo Kunnas „Nišimereväest võitlusvõimeliseks merejõuks” (Riigi Kaitse, 14.10.2008);  Ott Laanemets „Milleks meile merevägi?” (Riigi Kaitse 19.12.2008)