Nobelist peab teadust rajaleidjaks


Nobelist peab teadust rajaleidjaks
Raigo Pajula

“Kuidas elavad teie Tiibeti maalingud?” küsin, kui Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi kohvikus Nobeli preemia laureaadi Richard Ernsti lauda istun. Ernst teeb suured silmad ja küsib imestades, kust ma neist tean. Vastan, et küll kuulsuste kohta juba midagi teadma peab. Professor võtab kotist artikli koopia ja kirjutab sellele pühenduse. “Tiit Kändlerile parimate soovidega. Richard.”

KEEMILINE KUNST. Artikkel on ilmunud Šveitsi Keemiaühingu ajakirjas ning selle pealkirjaks on “Kunst ja teadus. Isiklik vaade Tiibeti maalikunstile”. ”Eksaktsete” teaduste ja “liberaalse” kunsti vahel on vähemasti sama palju ühist kui erinevat,” kirjutab Ernst seal.

Nobeli keemiapreemiat ei saanud Richard Ernst 1991. aastal küll mitte Tiibeti maalikunsti uurimise eest, vaid ühe võimsa ja tulusa uurimismeetodi väljatöötamise eest. See meetod kannab nime tuuma magnetresonants ning selle abil saab jälile jõuda molekulide ehituse ja liikumise saladustele.

Richard Ernst tuli Tallinna siinse Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi kutsel. Selles maailmatasemel olevas tuuma magnetresonantsi keskuses avati seminariga uus ja suurima magnetvälja tugevusega spektromeeter, millest osa pärineb Richard Ernsti laborist. Spektromeeter ise näeb välja kui kunstiteos oma uhkelt sädeleva silinderja magnetiga.

Usutlen kuulsat teadlast kahe tema loengu vahel. Esimeses rääkis ta teaduse vastutusest ühiskonna eest, teises aga hakkab rääkima sellest, kuidas tuuma magnetresonantsiga bioloogiliste molekulide dünaamikat uuritakse.

KOLM MAAILMA. Nii nagu Eesti jagatakse lihtsustatult kaheks, jagab Richard Ernst maailma kolmeks – ühes ülikool, teises ühiskond, kolmandas tööstus. Ülikoolis toimub nii uurimistöö kui õpetamine. Viimasega pole kõik korras.

“Maailm on idealistlikest kontseptsioonidest tühi,” ütleb Ernst viidates selliste müütide jõulisusele nagu vaba turumajandus, “olelusvõitlus ei pruugi majanduse jaoks olla optimaalne”.

Richard Ernsti arvates peaks ülikooliharidus muutuma, ja eelkõige selle kui motiveerija osa. “Haridus on see, mis jääb, kui õpitu ununeb.”

Maailmas toimub nõrgemate marginaliseerumine, kuid pidev kiirendus võib viia elu mõtte kadumisele. “Kui peame ilmtingimata USA kinni püüdma, miks me ei mõtle siis, kas jookseme üldse õiges suunas?” küsib Ernst. Kes aga annaks suuna kätte? Kas valitsus või tööstus? Ernsti arvates on just teadus rajaleidja ja abimees. Ning ta toob asjakohase näitena eesti akadeemiku Endel Lippmaa tegevuse nii keskkonna valupunktide leidmisel kui ka Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamisel. Viimase kohta on nobelistil pakkuda ka foto Lippmaast Gorbatšovi kõrval.

UUS ÜLIKOOL. Kuid Ernsti arvates pole teadlased enam eliit, kes ühiskonda juhib – too on sattunud tööstuse juhtida. Ometi peaks ühiskond töötama lokaalselt ja mõtlema globaalselt. Selleks on vaja luua uus ülikool, millest tuleb diskussioonipaik eri teaduste, eri eluvaldkondade vahel. “Ülikool täitku oma avalikku funktsiooni,” ütleb ta, pidades silmas sedagi, et ülikool peaks pakkuma enam võimalusi eluaegseks õppimiseks. “Ülikoolist ei peaks välja tulema mitte ainult paremaid spetsialiste, vaid ka vastutustundlikke juhte ja pühendunud Teaduse Saadikuid.”

Õpetamise kaitsepühaku Dharmapala leiab Ernst ka oma Tiibeti rullmaalingute kogust, mille esindajaid ta keemiliste meetoditega dateerinud on. “Mandalad on sümmeetriate ja rikutud sümmeetriate pidustus,” leiab Ernst oma kahe lemmiku vahel üha uusi ühisjooni. “Neil on samad ambitsioonid nagu elementaarosakeste füüsikutel ja kosmoloogidel, kes püüavad mõista looduse kõige peidetumaid omadusi.”

“Võibolla on kunst andnud teadusest enam, et meie maailm oleks elatav ja armastusväärne, kuid teadus omakorda on teinud suurima meie püsimajäämiseks,” võtab Richard Ernst kokku teaduse ja kunsti vahekorra. See kõlab kui muusika, ja miks ka mitte – nooruses mängis nüüdne nobelist Ernst tšellot.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare