Nõmme: aasta pärast õitsev hooldushaigla
Siinsete töötajate olekust õhkub aastate kogemust ja turvatunnet. Nad ei tee niivõrd üht väikest haiglat või uut osakonda, vaid viivad pigem edasi mõtet, mille nimi võiks ehk olla vananemise kultuur.
See on laiema taustaga asi. Hooldushaiglaid on pigem Tallinna ümber kui linna sees ja kes selle probleemi, õieti vajadusega kokku puutub, teab, et tegemist on väga keeruliste valikutega vanuri enda kui tema lähedaste jaoks.
Loeb ligipääs ja tase
Hooldusasutus peab olema kohas, kuhu hõlpsasti vanainimest vaatama pääseb. Teiseks peab see olema turvaline, sa pead saama usaldada neid inimesi, kes vanuri ümber iga päev on.
Kolmandaks – elamis- ja inimväärikus. “Kui elada on jäänud kasvõi viimane kuu, on meie ülesanne võimaldada inimesel see väärikalt elada,” sõnab sisehaiguse kliiniku juhataja Helge Hallika. Neljandaks: oskused – geriaatria ja hooldusteenusega seonduv on mitmeski mõttes alles lapsekingadest välja arenemas, vähemalt Eestis. Viiendaks: koht peaks pakkuma võimalust nii sellele, kes veel liikuda suudab, kui sellelegi, kes saab õue vaid aknast või rõdult vaadata.
Kõigi nende eelduste koha-selt võib peagi väita – Nõmme haigla on seda loomas. “Nõmme on paljude inimeste hinges, kuid siia on ka traditsiooniliselt hõlpsam tulla. Ka sellel, kes autoga ei liigu,” leiab kliiniku ülemõde Viivi Marist. “Sageli on nii eriti vanapaaride puhul, kui inimesed on ühevanused ja üks jääb haigevoodisse. Teine peab teda vaatamas käima. Kohe tekib probleem – kuidas teda külastama pääseb? Nõmme on asukohalt selles suhtes soodsas olukorras,” räägib ülemõde.
Nõmme haigla on ehitatud 1953.aastal rajoonihaigla projekti järgi “Ilma liftita kahjuks. Aga selleks, et vanureid ratastoolis trepist üles-alla aidata, on meil spetsiaalne aparaat,” tutvustab majavanem Mark Levin erilist tõstukit.
Idee kasvas endisest haiglast
“Omal ajal pärast kiirabihaigla ehitamist Mustamäele, jäi siia üksnes sisehaiguste haigla, enamasti oli see mõeldud Nõmme ja Mustamäe elanikele. Meie patsiendid olid üldiselt üsna vanad, ja see viis juba tookord mõttele hoolduskeskust rajama hakata,” räägib Levin idee sünnist.
“Vanainimeste protsent suureneb ju iga aastaga. Et aidata rohkem neid, kes enda eest hoolitseda ei saa ja olla abiks ka nende sugulastele, kes saaksid aktiivset tööd ja elu jätkata, ongi siinne hooldushaigla, praegu osakond, peagi keskus,” pühendab eluaeg riigimeditsiinis töötanud ja paljude vanainimeste muresid näinud majavanem juuresolijad haigla arenguplaanidesse.
Pärast aktiivravi osakonna üleviimist Pelgulinna haiglasse tekkis hea võimalus hooldusravihaigla loomiseks. “Ilus koht, kogenud töötajad – paljud eeldused olid siin juba olemas. Pealegi on hooldushaigla voodipäev palju odavam kui aktiivravi haiglas,” kinnitab Levin, kelle sõnul töötab hooldusosakond põhi-mõttel, et kui vanainimese tervis nõuab, paigutatakse ta kohe ringi Lääne-Tallinna Keskhaigla vastavasse aktiivravi osakonda,” räägib Levin.
“Kindlasti Nõmme haiglat ei likvideerita,” rõhutab Helge Hallika, et vältida inimeste eksiarvamusi. “Kui Nõmmele tuleb hooldushaigla, siis Nõmme haigla oma siseosakonnaga hakkab olema Pelgulinnas,” selgitab ta.
Omaksed usaldagu
Uues hoolduskeskuses saab olema rohkem teenuseid, mis on vanainimestele vajalikud. “Kerge oleks olnud senist haiglat ära lõhkuda. Natuke raha juurde ja töötame edasi, mõõdukate vahenditega. Kodu- ja avahooldus – kõike seda ühendades saame siinse koha muuta vanurite keskuseks,” selgitab Hallika.
Lisaks sellele, et eluiga on tõusnud, on tänu meditsiinitehnoloogia arengule nii haiguste väljaselgitamisel kui ravil paljud asjad teisiti kui veel kümme või viis aastat tagasi.
“Ka eakamale inimesele võib kiiresti panna diagnoosi. Kui diagnoos on selge ja ravi käes, võiks inimene end põhimõtteliselt kodus ravida, kuid kui see on seotud tema vanadusega, ei suuda suur osa end ise aidata. Siis ongi vaja hooldushaiglat. Meil on olemas kõik osakonnad – neuroloogiline, kirurgiline, kardioloogiline ja vanur paigutatakse just sinna osakonda, mida nõuab tema diagnoos,” tutvustab Hallika.
Ülemõde Viivi Maristi sõnul on tänu meditsiini arengule praegu vanurite hooldus palju efektiivsem. “Kui vanasti süstisime patsienti 4-5 korda päevas, siis nüüd anname sama asja puhul näiteks 1-2 tabletti päevas, mis on palju mugavam haigele ja koormab vähem personali,” tunnustab ülemõde arstiabi arengut.
Dr Helge Hallika peab aga olulisimaks muutust ühiskonnas. See võiks suuremate sammudega edasi minna, vähemalt Eestis, ja lähtuda hoiakutest. “Omaksed võiksid usaldada, mitte häbeneda, kui nad vanuri meile toovad. Selge on see, et nad ise on oma tööga hõivatud ja muretsevad väga, mis lähedastega kodus toimub. Kui vanainimene on usaldatud professionaalsete hooldajate kätte, on eakale sellel eluperioodil antud parim. Oluline on hoiakute muutmine.”
Hirm asendub turvatundega
Hallika on seda meelt, et vanuri rahu on ka tema lähedaste hingerahu. “Esiteks on haigus kontrolli all.” Sel, kes ei saa üksi kodus hakkama, on siin turvatunne. Väga paljud inimesed, keda raske haigus tabab, on sageli psüühiliselt paanikas, nad kardavad, mis saab. “Siin kaob hirmutunne, ükskõik, missugust abi on vaja, seda ka osutatakse. Turvatunne maandab väga palju pingeid,” selgitab Hallika vanurite hoolduse põhimõtteid.
Personal kiidab haigla oma kokki ja kööki, lamavatele kui liikuvatele haigetele loodud pesemisvõimalusi, oskust ja teadmisi, kuidas ära hoida lamatisi, suhelda spetsiaalselt vanuritega. “Teame ju kõik neid lugusid, kuidas kellegi vanainimesega midagi juhtus, või ei olnud tal kellegagi rääkida, sest noortel polnud aega, nad olid tööl,” tõdeb Mark Levin elu reaalsust. “Meil on tööle asumas psüh-hiaater, kes vanadega tegeleb, aga ka kogu siinne personal on koolitatud nendega oskuslikult suhtlema. Vanainimene ei tunne siin, et ta rääkida ei saa või on üksi,” räägib Levin.
Praegu on hoolduse omahind 260 krooni päev ja haiglajuhid püüavad leida edaspidigi toetust haigekassa ja omavalitsuste abiga. Senini on haigekassa hooldusravi teenuse eest maksnud teistele hooldusosakondadele vanurite ravi 60 päeva ulatuses. “Olen seda meelt, et vastutust tuleb jagada proportsionaalselt kõikidele, ka inimene ise peab midagi maksma. Siin olles on vanur hooldatud. Tal on mähkmed vahetatud, söök, meelelahutus, suhtlemine, ajalehed,” on Levin hoolduse eest tasumise suhtes lootusrikas, vaatamata praegusele kõrgele omahinnale ja loodab, et haigla pälvib peagi ka kirikute ja teiste heategevuslike organisatsioonide tähelepanu.
“Seni on kultuur ja suhtumine vanainimestesse olnud teine. Meie õpetame lisaks hooldusele ka koduseid, kuidas vanadega hakkama saada, õhutada neid rohkem liikuma. Sageli käib see läbi raskuste. Paljud arvavad, et kui ei saa liikuda, siis peabki see nii olema või et vanur peabki haige ja väeti olema. Keskus, kus on nii vanurite päevaravi ja -hooldus aitaks ka selles osas uusi suhtumisi luua.“
