Noorpoeedid ihalevad nooblit luuletajaelu


Noorpoeedid ihalevad nooblit luuletajaelu
ARGO SOOLEP/ PÃ?HJARANNIK

Kesklinna pubis istuvad luuletajad Wimberg (21) ja Jürgen Rooste (21) lähevad Eesti Päevalehe fotograafi saabudes ilmselgelt õhevile. Üks poistest on pildistamise tarbeks musta pintsaku selga ajanud, teine ei jõua aga kuidagi otsusele, kas pealmise pluusi alt peaks paistma ka alumine või mitte. Igal juhul tahavad nad nooblit muljet jätta. Tänapäeva poeet pole mõni sente lugev kulunud mantliga tegelane, vaid hoopis hästilõhnastatud härrasmees.

Oma luulekogusid “Maaaraamat” (Wimberg) ja “Veri valla” (Jürgen Rooste) esitlesid noormehed ühisel üritusel. See ei olnud juhuslik kokkusattumus, vaid läbimõeldud ettevõtmine. Tallinna Pedagoogikaülikooli neljandal kursusel eesti filoloogiat õppivad noorpoeedid on endi sõnul ka eraldi võttes kõvad tegijad, kuid üheskoos moodustavad nad topelttugeva tandemi. Ühise ajastuse tingis kaudselt seegi, et Kultuurkapitalilt saadi raamatute väljaandmiseks ühe satsiga raha.

“Mina olen tegelikult proletaarse päritoluga romaanikirjanik,” iseloomustab ennast esikluulekoguga maha saanud Wimberg. “Pealegi selline maalembene nagu minu luuletusedki. Kogu see laulev revolutsioon ja isamaaline ilutsemine pole minusse jätnud pooltki nii sügavat jälge, kui esmakordne kombaini nägemine.”

KOMBAIN JA BOHEEM. Pseudonüüm Wimberg ei ole aga sugugi mõni kombainimark ega külvimasin. Nimi pärinevat hoopis poolteist aastat tagasi saadud kingitusekasti pealt, mis seisis sulesepa kapi otsas ja muudkui kummitas teda. Wimbergi “Maaaraamat” on laiadele massidele mõeldud teos, mis ülistab paarikümneaasta tagust maaelu Eestis. Seal on heinamaa, soojaks köetud köök, vanaisa–vanaema, kaevutee ja moosipurgid.

“Mina olen jällegi rahvuslikult meelestatud vasakpoolne boheem,” lõikab kolleegi jutu pooleks Jürgen Rooste. “Terve elu Tallinnas elanuna tunnen viimasel ajal eriti teravalt, et sünnilinn muutub üha rohkem paigaks, kus nädalavahetust pole kuigi meeldiv veeta.” Protestivaimu on täis ka Rooste luulekogu, kus pilatakse nii itaallaste ärikeskusi, kiirtoidubaare kui klaasmetallmaju vanalinnas. Tema värsid nõuavad kaasamõtlemist ja sümbolitenägemist, seetõttu eeldab ta raamatu peamise sihtgrupina üliõpilasi ja tõsiseid luulearmastajaid. Jürgen püüab kirjutatuga ärgitada lugejaid mõttevahetusele selle üle, mis meie ümber toimub.

TEADLIKUD ENESEMÜÜJAD. Poeedid tõdevad kibedalt noorte tasuva töökoha ihalust, kuid tunnistavad iseendidki teadlikeks enesemüüjateks. Nad ei taha mingil juhul loobuda elu hüvedest. Pealegi mõjuvat inspiratsioonile halvasti, kui oled pidevalt söömata ja kaine. Ka ilusatest naistest ei tahaks Rooste ja Wimberg ära öelda, kuid tänapäeval ei ela viimased paljast õhust ja armastusest.

“Mul on kindel plaan hakata kirjastuse direktoriks,” räägib Wimberg lähitulevikust. “Tahan olla juhtivas rollis, pealegi ei sega see absoluutselt luuletamist. Samas annab mõnusa võimaluse äraelamiseks.”

Jürgen Rooste tõdeb, et eks tuleb temalgi reklaamibüroosse või ajalehte–ajakirja tööle asuda. Kurb reaalsus ei luba ainult kirjutamisest elatuda. Viimase, 350 eksemplaris ilmunud luuleraamatu eest sai ta honorari alla kümne tuhande krooni.

Et mitte näida suuresõnaliste jutupaunikutena, hüppavad poeedid loetud minutite pärast kõrtsilaua tagant püsti ja asuvad tegudele. Jürgen Rooste tormab Nukuteatrisse esitlema oma järjekordset luuleraamatut “Neid vigu me ei korda”, mis seekord tehtud kahasse Künnapi ja Sinijärvega. Tulevane kirjastusedirektor Wimberg ruttab aga ülikooli tarkust taga nõudma.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare