Nõukogude Liidu dessantlased sõitsid Aegviidu asemel Tapale

 (1)
Nõukogude Liidu dessantlased sõitsid Aegviidu asemel Tapale
----

Vene sõdurid tõmbasid välja Tapa elektrivõrkude raadio- ja sidemasti kaablid.

Üheaegselt Kloostrimetsa teletorni hõivamisega valmistusid Pihkvast tulevad Nõukogude dessantväelased vallutama ja välja lülitama Aegviidu raadio- ja televisioonimasti releeliine, et katkestada kõigi Tallinnast lähtuvate raadio- ja teleprogrammide edastamine Eestimaal. Aegviidu mast oli tehniline sõlmpunkt, kust kanalid pääsesid edasi Narva, Tartu ja Pärnu suunas.

Aegviidu masti asemel “vallutati” eksikombel Tapal asuv ja elektrivõrkudele kuuluv raadiosidemast. Selle sündmuse üksik-asjad alles selguvad.

Allpool avaldame kolme sündmuses osalenud mehe meenutused pingelisest päevast, 21. augustist 1991.

Meenutused on kokku kogunud Aadu Jõgiaas (55), kes tol ähvardaval ja segasel ajal oli Savisaare valitsuse salajase side ülem. Elektroonikuharidusega mees koostab nüüd mälestusteraamatut, mis käsitleb ajavahemikku augustist 1990 augustini 1991 ja peaks peatselt ilmuma. Raamatu nimigi on valmis – “Veretu võitlus”.

Jõgiaas on lisaks isiklikele mälestustele, mis mehe sõnutsi olid “silma all ja kõrvus”, kogunud ligi kahesaja inimese mälestusi ja intervjuusid. Aadu Jõgi-aasa kinnitusel ei ole seda konkreetset, ilmselt eksikombel toimunud Tapa sündmust varem kirjasõnas kajastatudki.

Aare Aimla, elektrivõrkude

Samal teemal:

Tapa võrgurajooni valvetöötaja:

“Olin 21. augusti öösel Tapa elektrivõrkude maja II korrusel valves. Kella poole viie paiku hommikul kuulasin Vikerraadiost Tallinna sündmusi. Sealt tuli teade, et Pirita teletorni rünnatakse, olukord oli küllaltki pinev ja järsku paarimees ütles: “Meil on nad ka juba kohal, sõitsid akna alla!”

Üks auto oli GAZ-66, antennid peal, teine auto oli Uraal ning sellest hakkas välja hüppama sõdureid, kes piirasid hoone sisse. Majja sisse nad kohe ei saanud, kolistasid niisama uksi pidi. Allkorrusel oli akuruumi väike aken lahti, sealt ronis üks sisse ja tegi teistele remondiruumi suured uksed lahti, sealtkaudu said nad sisse ja olid kohe ka ülakorrusel. Eelnevalt olime jõudnud helistada Tallinna dispetšerile ja meie kohalikke mehi sai samuti hoiatatud.

Ohvitser tuli ja küsis, miks me neid sisse ei lasknud. Me ei osanud midagi öelda. Siis küsis kohe: “Kus on sideruum?” Suundusid sinna ja hakkasid kohe sideantenne lahti kruttima. Neid huvitas üksnes side ja ma muidugi näitasin selle neile ette, sest olin juba püssimeeste vahel.

Valves olime kahekesi, lisaks veel valvur ja autojuht. Evald Pürgla kartis ja puges WC-sse. Mind viidi saali ja pandi üks püssiga mees minu juurde seisma. Pool tundi või tund istusin saalis. Ei mäleta, miks mind ära ei lastud. Teine mees lasti minema, kui ta kemmergust välja julges tulla.

Üllar Viltrop,

1991. aastal elektrivõrkude

Tapa võrgurajooni ülem

“Olin kodus, kui mulle teatati juhtunust. Vahetusemehed helistasid kindlasti Tallinna dispetšerile, mina helistasin kohe Rakvere dispetšerile, vastuseks küsis unine hääl, mis on. Ütlesin, et Tapal võttis Nõukogude sõjavägi elektrivõrgu ära. Ta vastas: mis sa jamad! Ütlesin, et asi on tõsine, teatagu Jõhvi ja Tallinna. Ei tea, kas ta siis edastas uudise, aga Jõhvi juba teadis, kui ma lõpuks sain Jõhvi numbri, mida mul enne ei olnud. Seejärel helistasin kohe Tapa dispetšerile, vahet võis olla nii viis minutit, vastuseks oli venekeelne jutt. Palusin anda telefoni üle Eesti dispetšerile, kuid seda ei tehtud. Helistasin veel mitu korda uuesti ja jälle vastati vene keeles, lõpuks loobusin ja sõitsin kohale. Nõukogude sõjaväelased mind sisse ei lasknud, kuigi tutvustasin ennast selle asutuse juhina ning näitasin neile ka töötõendit.

Seejärel sõitsin Rakverre. Kusagil ei olnud midagi teisiti, kõik toimis endistviisi. Läksin bensiinijaama – kõik ainult tangivad. Siis läksin linnavalitsusse, seal olid valitsuse mehed koos. Otsiti garnisoni ülemusi, komandanti, väeosa komandöre – kõik olevat õppustel. Neid ei õnnestunudki kätte saada. Linnavalitsusse tuli keegi Rakvere julgeolekust. Hakkasin selle mehega Rakverest Tapale sõitma. Tulime läbi parteikomiteest, kus keegi ütles: aja need kõvad mehed Rakverest Tapale – seda ma ei tea, kes nad täpselt olid. Üks oli vist sõjaväelane Tapalt ja üks oli erariietuses KGB-lane, kes lehvitas sõjaväelaste ees punast tõendit, mispeale saimegi elektrivõrkude hoonesse sisse.

Loe veel

Siin oli sõdurid tööle pandud, ohvitsere oli umbes neli-viis, need olid sättinud end minu kabinetti. Tundus, et sõjaväelasi oli roodu jagu või veidi üle selle. Sõdurid tulid otse siia, kohalikest kellegagi kontakti ei võetud. Mehed tahtsid ainult pesta ja magada, olid tulnud väliõppustelt, olnud üle kuu aja metsas õppustel ja normaalselt magamata.”

Ivo Mäll, 1991. aastal Tapa

elektrivõrkude peainsener

“Öösel olin üleval ja kuulasin raadiot, hommikul esimest telefonihelinat kohe ei kuulnud, vaid tukkusin edasi, alles teise korra peale reageerisin. Sain teada, et töö juurde on sõdurid sisse tunginud ja viivad mööblit välja.

Mõtlesin kohe, et see on mingi jama. Kuidas ma läbi pääsen, kui on riigipööre ja järelikult liikumiskeeld, iga nurga peal tunnimees? Mõtlesin tükk aega, mida teha, kuidas ma perele ütlen, et keegi ei läheks kodust välja – kõik toimus ju meie maja lähedal.

Kui rahvas hakkas linnast kogunema, oli ilus päikeseline ilm. Inimesed ajasid omavahel juttu ja korraga lükati saali aken irvakile ning sõdurid snaiperpüssidega vaatasid läbi optiliste sihikute inimeste poole. Loll tunne oli, kui sind relvaga sihitakse!

Tagantjärele on kõige olulisem küsimus: kas Nõukogude sõjaväelased teadsid, kus mastid on ja milliseid maste nad tahtsid tollal ära võtta? Sest saanud teada, et viibivad Tapa linnas, naersid nad ise ka – ju siis panid ikka mööda! Tähtsamat Aegviidu sidemasti ei võetudki ära, kuna see ei paistnud suurele maanteele välja. Võib-olla läksidki tõesti Aegviidu masti otsima ja sattusid siia? Nende soov oli tõenäoliselt neutraliseerida raadioreleemastid, et telesaated ja raadioside kaoksid.

Sõdurite jaoks oli tähtsaim leida endale magamiskoht, kus saaks ennast pesta, muu neid nii väga ei huvitanudki. Nad olid oma ülesande täitnud – kaablid välja tõmmanud. Neil oli mingi omavaheline side, mida nad aga ei uskunud. Tahtsid saada meie käest tavalist raadiot, et kuulda, mis Moskvas toimub. Kui Jeltsin pidas päeval pool kaks kõnet, siis olukord muutus. Omavahelist sidet neil praktiliselt ei olnud, ainult sedavõrd, et said teada Pirita teletorni võtmise fiaskoga lõppemisest. Meie telefonid töötasid ja nad helistasid ilmselt oma ülemustele – igas kabinetis oli ju telefon.

Iga nurga juures oli üks sõdur, kõiki garaazˇiuksi valvati. Kõik pastakad, pliiatsid, šampoonid ja seebid olid läinud, autoraadioid krutiti. Sõduritel oli oma toit kaasas, nad olid hirmul ja näljas.

Sõdureil võisid putši ajal olla padrunid käes, olid lühikesed kokkupandavate metallpäradega dessant-Kalasˇnikovid, samuti olid neil mingid teist tüüpi relvad ka, optiline sihik peal. Kes valvas saalis, sellel küll Kalašnikovi ei olnud.”

Üllar Viltrop

•• jätkab “Kell 20.50 läksid sõdurpoisid siit Tapalt Mäo risti, et saada seal omadega kokku. Tapa ülevõtmine käis korra ka raadiost läbi. Mäletan, et räägiti Tapa leivatehase ründamisest. Räägiti veel, et Tapa elektrivõrkudest olevat ülemus kadunud, mind olevat taga otsitud. Viibisin siin üle kahe-kolme tunni. Kui sõduritele toodi kuulamiseks kantav raadio, siis läks kord kohe lõdvemaks, enne ei lastud meid uksest sissegi.

Ümber hoone kogunenud rahvas muretses minu saatuse pärast ja nad otsustasid ajada mu teisel korrusel asuva kabineti akna taha kraananoka püsti. Ei tea, kes sinna nokka mööda üles ronis, kuid ta teatas inimestele, et Viltrop on täie tervise juures oma töölaua taga.

Sõjaväelased tulid Tapale ja selgus siiski, et nad on vales kohas, valel ajal. Aga et nad said korra juba siia pikali, pestud ja kammitud, siis ei liikunud nad enam kuhugi. Said aru, et pole mõtet mingit lolli käsku täita, ega nad rumalad olnud.

Tapa garnisoni ülemat lasti veidi ikka uksest sisse, aga kaugemale ei lastud tedagi, vahetati paar sõna. Kuid tema auks tehti ikka uks lahti. Parteitegelasi sisse ei lastud, parteibossid olid kolmekesi Rakverest kohale tulnud.

Ära minnes varastati siit binokkel, igasuguseid läikivaid asju võeti samuti kaasa. Kantavad raadiojaamad viidi minema. Ega siin kõike ka ei jälgitud. Sõdurid pesid kolm korda päevas põrandaid, saun oli siin all ja see küdes kogu aja. Mehed olid ikka kaks kuud järjest enne siia saabumist õppustel olnud.

Ei olnud tõsi, et tegutseti ilma padruniteta. Neil olid kuulid rauas (Ants Mere teadis rääkida), relvad tõmmati robinal kaitseriivist valla, kui keegi julges vastu puigelda. Tundus, nagu olnuks nad väga hirmu all, keegi ei julgenud mingeid otsuseid vastu võtta.

Meie side käis elektrivõrkude maja lahtise akna kaudu. Päeval kella 12-ni tehti siin vägev operatsioon, selleks ajaks oli asi lahenenud. Pirita teletorni võtmine läks nahka, sõdurpoistel oli selle üle hea meel, aga meie ei saanudki aru, kust nemad selle kohta infot said. Ilmselt helistasid telefoniga Tallinna oma ülemustele, sest vaevalt neil õnnestus siit Tapalt raadiosidet kasutada, kuna Tallinna dessantlaste side oli meie, Eesti meeste tegevuse tulemusena blokeeritud.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare