Oh kui õudne!
Filmikriitik Karlo Funk nimetab seda ohutuimaks viisiks kogeda pingeemotsiooni, mille järele tundub vajadus olevat. Miks muidu õu-dusfilme juba 80 aastat on tehtud ja vaadatud.
Õudusearmastajad, kellelt seda pärida, ütlevad lihtsalt, et nii õudne on, et see meelitabki. Mõned korraldavad lausa spetsiaalseid õuduseõhtuid – kogunevad sõpradega kokku ja vaatavad üheskoos õudukaid.
Õudusfilme vaadatakse, kui puudub turvatunne
Õudusesõber Kristian Sägi ütleb, et õudusfilmid vürtsitavad päeva teravate elamustega. “See on mõnus vaheldus,” arvab ta. Ulmeringkondades Xipe Toteci nime taha varjuv jubedusesõber selgitab: “Hirmutunne pakub mulle mingit naudingut. Seda ei ole kerge seletada, kuid mulle lihtsalt meeldib hirmu tunda.”
Agu Haljak aga põhjendab jubedustenälga hoopis isemoodi – et naerda saaks. “Õudusfilmides saab panna kokku enam-vähem kõik, mis pähe tuleb, kuni inimsööjatomatiteni välja,” toob ta näite fantaasialendudest, mida need filmid esitavad.
Psühholoog Aleksander Pulver põhjendab õuduste vaatamist turvatunde puudumisega. “Inimene otsib võimalust tunda hirmuemotsiooni, mis omakorda võimaldab tal end turvaliselt tunda – filmi lõppedes ohkab ta, et hea, et päriselus sedasi ei ole,” selgitab Pulver. Need, kes õudukaid ei vaata, tunnevad end turvalisemalt ja nemad säärast veenmist ei vaja.
Mario Kivistik peab heaks õudukaks seda, mis tekitab niisuguse psühholoogilise pinge, et pärast filmi võid särgi seljast võtta ja sellest liitri jagu soolast vedelikku välja väänata. “Parim näide on Steven Spielbergi minu teada kõige esimene film, TV jaoks tehtud (ja teenimatult harva näidatud) “Some-thing Evil”,” toob ta näite.
Xipe Totec ütleb, et tänapäevased suure eelarvega filmid on sageli jama. Sest korraliku õuduse tootmiseks on rohke raha ja eriefektide asemel vaja head fantaasiat. “Odavaid vanu indie-õudukaid läheksin ma igatahes ennem kinno vaatama kui uut USA masstoodangut,” väidab ta ja lisab, et ulmeseltskonnas ongi au sees pigem vanad filmid. Sest head õudukat olevat võimalik teha minimaalse eelarve, kehvade näitlejate ja halva stsenaariumiga, halvad aga valmivat siis, kui tegijatel pole kujutlusvõimet, pealehakkamist ja nad ei ole südamega asja juures.
Agu Haljak eelistab samuti B-kategooria õudukaid, mis väikese eelarve tõttu on sageli koomilised. “Paremad on muidugi sellised, mille tegijad ka ise on aru saanud, et see, mida nad teevad, tõsiselt võetav pole,” tõdeb Agu. Praegusel arvutiajastul mõjub koomilisena ka jaapanlaste 1950. aastatel alustatud Godzilla-filmide sari.
Ütlemata jäetu on õudsem kui soolikad
Kummitusfilmide sõber Marko peab headuse näitajaks seda, kui pärast kontrollid igaks juhuks üle, kas välisuks sai lukku või aken kinni pandud.
Karlo Funk tõdeb, et iga vaataja peab heaks erisugust õudust – mis kelleski soovitud pinget tekitab. Õudu annab filmis tekitada gootilikest ruumikujundusest alustades ja tegelaskujudega lõpetades, kuid sageli on puudu karakterite loomine. “Tänapäeval need mahakoksatavad tegelased on lihtsalt mahakoksatavad tegelased,” vihjab Funk sellele, et tegelase mõtetest ja olemusest ei tea vaataja midagi.
Ekraanil võib sageli näha lima, verd ja soolikaid – see on jälk, aga mitte õudne. Õudukafännid ütlevad kooris, et see pole miski film, kus peaosalisteks on veri ja soolikad ning mille sisu koosneb ainult ajuvabast või haigest vägivallast.
Kristian Sägi peab jubedaks neid filme, mida vaadates tunnetad, et see võiks teatud tingimustel ka reaalselt juhtuda. Agu Haljak ütleb õudusfilme iseloomustades välja selle, mis nad enamiku silmis õudsaks teeb – mitte see, mida ekraanil näeb, vaid see, mis näitamata jäetakse.
Sama arvab Xipe Totec, kes ütleb end nii palju õudukaid vaadanud olevat, et tema neid enam ei kardagi. “Siiski, mõned filmid mind tänapäeval ikkagi suudavad hirmutada – filmid, mis jätavad ruumi kujutlusvõimele,” ütleb ta. Näiteks “The Ring” ja “Blair Witch Project”. Nende mõju avalduvat öösel voodis, kui üritad magama minna.
Kus näeb õudust
Coca Cola Plazas jookseb
praegu õudusfilm “Vale pööre” (Wrong Turn).
Sel laupäeval kell 21 on ETV-s õuduspõnevik “Eelmise suve saladus” (I Know What You Did Last Summer).
