“Oh, mul on nobedad näpud. Meisterdada mulle meeldib!”
Teisipäeva õhtul kogunesid skulptor Tauno Kangro ateljeesse laulja Ivo Linna, tema abikaasa Imbi, vabakutseline satiirik Priit Aimla, ajakirja Stiina peatoimetaja Kristi Pärn ja tänavu Miss Globe’i iludusvõistlustel kuuenda koha saavutanud miss Piret Aava. Nende ees laiutab suur vaagnatäis kastaneid, tõrusid ja punakaid sügismarjakesi, mis nopitud tundmatu põõsa küljest.
Võõrustaja Tauno Kangro pakub kooki ja küpsiseid, kohvi ja arbuusi. Nimetatud seltskonnast tuli ettevõtmisse kõige kauem veenda Kangrot. “Aga kas savi ei tohi kohe üldse kasutada või?” pinnis ta telefoni teel eritingimusi. Ei tohi, ainult kastanid ja tõrud. Lõpuks jäi Kangro nõusse. Priit Aimla seevastu oli kutset kuuldes kohe nõus: “Oi, ma olen igavesti nobedate näppudega, mulle meisterdada meeldib!”
Idee saab alguse
Ivo Linna meenutab, et meisterdas tõruvigureid viimati kolmandas klassis, tema kaasa Imbi arvab, et puutus sedasorti sügisandidega viimati kokku lasteaia-aegu. Ka Piret tunnistab, et see käsitööoskus jäi ilmselt lasteaia-päevadesse. Tauno meenutab 5.-6. klassi käsitöötundi, kui ta mingi lohe valmis meisterdas.
“Minul küll meelde ei tule, millal see olla võis,” on Kristi hädas. “Mul on elu aeg käsitöö nõrk olnud. Ühes koolitunnis pidime midagi heegeldama. Õpetaja võttis minu töö, näitas teistele ja ütles, et vaadake, suurem asi see küll pole, aga on vähemalt enda tehtud. Teistel heegeldasid vanaemad kodutööd valmis.”
Pärast lapsepõlve käsitöö meenutusi haaras seltskond kohe töövahendite järele ning maad võttis sügav vaikus koos asjaliku nohisemise ja puhkimisega. Kas keegi soovib aukude tegemiseks puuvarda asemel näiteks naasklit?
“Mis naasklit siin vaja läheb?” bravuuritseb Aimla. “Sellega võib ju sõrme pista! Ma saan ilma hakkama küll!”
Olen igaks juhuks varunud ka mõne plaastri, kuid need jäävadki kasutamata - keegi oma näppe teravate tööriistadega läbi ei torgi. Küsin Imbi käest, mida ta teeb. “Küll ma pärast ütlen, mis sest välja tuleb. Praegu küll ei tea, mis see on.”
Aimla lööb kiirusrekordi
Esimesena teatab töö valmimisest Priit Aimla. Taiese valmimiseks kulus kõigest 12 minutit. Kui ta nii kiire nokitseja on, ehk teeb siis veel midagi?
“Liiga palju ideid ühe päeva jaoks, aitab küll,” teatab Aimla resoluutselt, laseb ennast kamina ees tugitoolis lõdvaks ning hakkab sigarit popsutama. Keda või mida Aimla taies kujutab, ta ei avalikusta. Pealtnäha meenutab see justkui mingit aatomimudelit.
Aimla kiirusrekordi lööb oma liikumisega üle Kangro poolteiseaastane tðintðilja, kes on vahepeal puuris üles ärganud ning sirutamiseks külaliste juurde tuuakse. Väike loomake on imekiire, kihutab mööda diivani seljatuge, järgmisel silmapilgul on juba kapi otsas.
Teisena lõpetab käsitöö Ivo Linna. Valminud sisalik on nii suur, et ähvardab liigutamisel sootuks koost kukkuda. See on ka suurim elukas, mis sel õhtul kastani- ja tammeviljadest valmib. “Sobib hästi Kangro stiiliga,” vihjab Linna Tauno lembusele eelkõige suuri monumentaalseid loomi luua.
“Ma oleks ka võinud sihukese suure asja teha, aga idee ei lubanud,” kostab seepeale Aimla endiselt sigarit popsides.
Kas mõni kujur on tõrudest ja kastanitest ka päriskunsti loonud? Või siis elusuuruses? Seltskond vaikib, keegi ei tea sest midagi.
Umbes kolmveerand tunni pärast on kõigil taiesed valmis. Seltskond on oma loominguga ülimalt rahul ja rõõmus. Sügis ei tähenda ainult niisket ilma ja liigesevalu.
Valdo Jahilo
