Oktoobri neljas nädal: hõbehall

Nüüd on see siis käes, lõdisev ja lõrisev külm.

Tuli koos täiskuuga maa ja mere tagant, kuigi laupäeva öösel püüdis Maa end veel täiskuu vastu kaitsta ja saatis Kuule poolvarju. Igatahes algas nädal hoogsate külmakraadidega, mis mõnes kohas ulatusid koguni miinus 11 pügalani. Seesugune külmahingus tõi jääkristallid peenikeste nõeltena puudele ja rohule, kattis mõnel pool veepinnagi õhukese jääkirmega. Suure-Jaani kandis oli aga esmaspäeva hommikul piltilusa jääkaane saanud ka mõni suurem tiik. Minu akna taga on veel keskpäevalgi paks härmakiht maas ja õuetermomeetrile lennanud rasvatihane vaatab nõudliku pilguga aknast sisse: „Kas pekki ei saagi?!” Pekki on nüüd vaja igal õues kondajal, parasjagu peab seda naha vahel olema. Sest piisab, kui torgata näpp lillepeenrasse – prrr, kui külm on maa! Visalt kasvavad ses peenras vesiheinad ja osjad, aga isegi nõgeste elupäevad on kohati loetud. Kõige selle kohal heljub esimese sügistormi eest sisemaale pagenud kajakate valge tiib ja südantlõhestavalt kurvalt hõikavate luikede rivi. Sügis kaob vaikselt aegade hämarusse, hingedeaeg joonistab esile mustavate puuvõrade karmid kontuurid. Aga siiski... Kui aidata õunapuul vabaneda viimasest lehest, poeb lehekaenlast välja pehme ja pontsakas pung. Selles on elu ja ootust, taastärkamise lootust.

Millised linnud meilt parasjagu lahkumas on, saab teada täispikast loost.