Olümpia - alfa ja oomega
Seda enam, et Rendez-vous (RV) sisekujunduses pole suurt midagi muutunud peale õite ja õuntega kunstõunapuu kadumise. Rendez-vous’s on stiili ja väljapeetust, mis kajastub maalitud raamaturiiulites, puust dekooris, ettekandjate rõivastes – nagu 1920ndate aastate Prantsusmaa. Pisut jubedam on tarandikuga eraldatud taverni-pool koos plastmassist lillede ja puuviljadega.
Teisalt ei tahaks olla sisekujundaja nahas, kes sellest hiiglaslikust nõuka-aegsest koplist peaks õdusa restorani kujundama. Eriti kui sellelt inglise klubi laadset väljapeetust nõutakse.
Sulnis päikesepaistes näib RV sisu kiljuvat uuenduskuuri järele. Või äkki on riigis, kus kõik pidevalt muutub, just muutumatud väärtused tänuväärsed?
RV-s teeb alati rõõmu korralik kohv ja tee serveerimise oskus ning valik (mingi imenipiga suudetakse seal küll alailma leiget kannuteed lauda tuua).
Samuti värskete saiakeste serveerimine ning alkoholivabad kokteilid menüüs. Tore, et on olemas sellised asjad nagu kohapeal valmistatud mitut sorti jäätee ja frapee. Oodata jääb värskelt pressitud mahlasid (Madissonis näiteks juba on).
Ilmselt ongi RV suur võimalus ajaga sammu pidamiseks pidevalt menüüd uuendada.
Menüü uudistoidud, mida sai mekitud, tundusid igati põnevad. Esimene valik oli kerge spinatisupp feta-krutoonidega (60). Kergena ta just ei mõjunud, pigem rammusapoolse puljongina, kus ulpisid hapukad spinatilehed ja krõbe peekon. Fetakrutoonid olid maitsmise ajaks oma krõbeda krutooninduse minetanud. Maitse oli lähem hapukapsasupile kui värskele rohelise ampsule. Selle maitseelamuse juures hind võidutses ja maitsenauding nukrutses nurgas.
Külmsupp gazpacho, mille kõrvale pakuti tapenadega üleküpsetatud crostinit (40) oli eelroogadest parem valik. Imetabane crostini oli krõbesai erinevate kunstipäraste ja maitsvate katetega, gazpacho aga aus külm tomatisupp, mille vürtsikus küll eri maitsmiskordadel on olnud liialt erinev.
Seevastu bruschetta grande (60) tundus olevat lähisugulane kooli kokandustundidest tuntud einevõileiva-stiiliga. Esimesele kohtingule tulnud beibele ei soovitaks seda tellida, sest krõbedat saia noaga saagides on oht, et selle tükid värskele peikale sülle lendavad. Vahemere köögiviljad on selle parim osa.
Salatina tellitud kalifornia kreveti-juustu-ananassi salat (70) polnud küll uuest menüüst, kuid maitsev siiski. Kõik eelmainitud komponendid olid ausasti kohal ning moodustasid hea (ehkki koguse poolest väheldase) maitsekombinatsiooni. Eelroana täiesti arvestatav.
Lõheduett (120) koosneb aurutatud ja röstitud lõheviilakast ning õuna-selleri-pähkli quiche’ist. Parim osa sellest on verigreibikaste.
Kõige ületamatum meie valikust oli aurutatud ja meega glasuuritud ingverikana, millele lisas maitset krevetiwrap ja mangokaste. Puuviljalised kastmed on selliste roogade juures üldse tänuväärselt värskendavad. Ka wrap, mis oli ootamatult kevadrulli-sarnaseks mooritud. Igal juhul sobiv moodne vaheldus kartulitele-riisidele-gemüsedele.
RV on kallivõitu ja snooblik, pisut nagu trenditundlike trajektoorilt väljas. Samas ärilõunate pleissina ning trennijärgse beibetamise kohana igati tänuväärne. NB! Lahjade toitudega võiks tõsisemalt tegeleda.
