”Võrreldes kõiki seniseid olümpiamaskotte, võib nad olemuselt jagada kolmeks: inimesed, loomad ja käkid,” ütleb reklaamikunstnik Asko Künnap büroost Zoom.

Tema sõnul toimivad just loomad müügimeestena kõige tõhusamalt. Loomade personaalsus on kaisukarulikum ja selgemini välja joonistuv kui inimnukul, kelle rassi- ja sootunnused ning kunstniku käekirjast tulenevad iluvead tekitavad teravamaid küsimusi ja eelarvamusi. ”Käkid nagu Albertville’i lumehelves ja Atlanta sinine batsill jäägu üldse ukse taha,” on Künnap karm.

Maskott suurem kui mängud

Kui maskoti(aja)lukku tagasi vaadata, leiab sealt Künnapi hinnangul siiski ka asjalikke ja kunstiliselt tugevaid tegelasi.

Hispaania kultuskunstniku ja -disaineri Javier Mariscali koerapoeg Cobi Barcelona 1992. aasta suvemängude maskotina oli tema sõnul suurem kui mängud ise ja elas kauem kui enamus kolleege. ”Hispaanlastel on alati olnud musklit teha julgeid ja toimivaid turundus- ja kujunduslahendusi,” ütleb Künnap. ”Ka Barcelona paraolümpia maskott, samuti Mariscali tehtud käteta tüdruk Petra, oli pretsedenditult julge ja mõjus märk.”

Vanasti käisid maskotid oma mänge müümas enamasti ühe-, harvem kahekaupa. ”Viimasel ajal on trendiks saanud vähemalt kolm koledat elukat korraga,” tõdeb Künnap. Olümpiamängude turundusinimesed on toonud lihtsa põhjenduse: kolme looma on võimalik müüa kolm korda suuremas koguses kui ühte. ”Kui aastal 2008 kodustab olümpiamängud Kuressaare, esineb Eesti ilmselt kogu oma põhjamaises liigirohkuses: konnad, ussid, vee- ja metsalinnud, mäger ning mutt,” lisab kunstnik.

Sydney olümpiamängude maskotitrio Olly, Syd ja Millie on Künnapi hinnangul magusavõitu multifilmitegelaste tegu ja nägu. ”Igal maal on oma hea maitse valulävi ja stambid - ma ei hakkaks siinkohal austraallasi õpetama, kuidas oma ainulaadset ja ürgset faunat üles joonistada, aga kuukabarra Olly on stilistiliselt siiski liiga ameeriklaste Los Angelese kotka Sami vurhvi ja värvi,” ütleb Künnap. ”Monokultuursuse asfaldimasin teeb oma tööd kiirelt ja korralikult.”

Sydney mängude maskotid jõudsid müügile juba kolm ja pool aastat tagasi. Sipelgasiil Millie, nokkloom Sydi ja naeruhiidkalur Olly õlule langeb 10–15 protsenti kogu Sydney-teemalise nänni teenitavast tulust. Loomakesed peaksid olümpiamängude korraldajatele sisse tooma ligi 1,5 miljardit krooni. Ennustuste kohaselt meelitavad maskotid mängude kukrusse rohkem raha, kui annab tulu Sydney 2000 logo kasutamisõiguste müük.

Maskottide abil müüakse isegi sokke, voodilinu ja seljakotte, rääkimata tavapärastest märkidest-markidest-särkidest. Juba 1998. aasta suvel oli näiteks üks olümpia sponsor, Austraalia pank Westpac müünud üle 50 000 maskotikujulise rahakassa hinnaga 100 krooni tükk, teenides sellega mängudele ja Austraalia olümpia-sportlastele üle 1,5 miljoni krooni. Salt Lake City 2002. aasta taliolümpia korraldajad loodavad, et nende maskotid jänes Powder, preeriahunt Coal ja karu Copper aitavad tuua mängude kassasse 720–900 miljonit krooni.

Austraalia looduse väidetavalt julm ja meelevaldne rahaks tegemine on Sydney olümpia korraldajatele ka kriitikat toonud.

Austraalia ajakirjandus on Sydi, Ollyt ja Milliet süüdistanud nende veidras multifilmilikus väljanägemises ja anatoomilises ebakorrektsuses ning nimetanud elukatriot isegi hirmuäratavaks. Väljaande The Australian andmetel olevat Sydney maskottide õudne välimus näiteks ühe Jaapani tehase töötajad sõna otseses mõttes ära kohutanud. Kõige suuremat kriitikat pälvib õnnetu kuukabarra Olly. ”Ollyl on nurjatu pilk, mis vaatab sinust otse läbi,” on arvustanud Sydney olümpia organiseerimiskomitee juhatuse liige Rod McGeoch.

Kui loomakeste müümine plastist rahakassadena teenis Greenpeace’i looduskaitsjate pahameele, siis Sydneys tegutsevaid fotograafe on ärritanud karmid eeskirjad maskottide pildistamise kohta. Näiteks ei tohi Syd, Olly ega Millie fotodel mingeid esemeid käes hoida ja maskottide pildistamise eest nõutakse raha.

Loomade sees olevaid näitlejaid hoitakse kiivalt saladuses. Teada on vaid, et paraolümpiamängude maskoti, sisalik Lizzie animatsioon räägib Olivia Newton-Johni häälega.

Mitte ainult rahaaauk

Kui suur müügihitt ühest või teisest ”olümpiasõnumi kandjast” on saanud, on läbi ajaloo sõltunud konkreetse eluka menust oma mängude ajal.

Populaarne olümpiamaskott võib olla väga edukas müügiobjekt. Nagano 1998. aasta talimängude lumekakud said näiteks mängude jooksul ülipopulaarseks, neisse armus kogu Jaapan ja elukad lõppesid lettidelt enne mängude lõppu.

Läbi aegade kõige vihatum on Atlanta 1996. aasta suvemängude maskott, arvutikoletis Izzy. Koll ei esinenud teadmata põhjustel Atlantas ei ava- ega lõputseremoonial ja Izzy-nukkude läbimüük oli nii kehva, et nende hinda alandati mängude ajal poole võrra, 130 kroonini.

Sydi, Olly ja Millie edu lähema kahe nädala jooksul sõltub sellest, kuidas turistide hordid eksootilise Austraalia looduse multifilmilikesse saadikutesse suhtuvad.

Olümpiamängude korraldajate kinnitusel pole maskoti ülesanne siiski mitte ainult raha kokku kühveldada. Sydney korralduskomitee kaubamärgiasjatundja Gabrielle Renaldi sõnul kannavad maskotid edasi olümpiasõnumit, nad on mängude isikustajad ja Austraalia tutvustajad.

Fännid koguvad kasvõi hambaorke

Kõige levinumad olümpiateemalised kogumisobjektid maailmas on margid, mündid ja märgid. Olümpiamärkide ja -müntide kogujatel on olemas lausa oma rahvusvahelised ühendused. Kõige hinnalisemad kogumisobjektid on loomulikult olümpiamedalid ja -tõrvikud.

Fännide eelistused ei piirdu sellega aga kaugeltki. Kogumisobjektideks on ka olümpiavõistluste piletid, akrediteerimiskaardid, riided, sallid, tikutoosid, tuhatoosid, lusikad, lambid, rahakotid, lipsunõelad, mansetinööbid, hambaharjad ja hambaorgid.

Eestis on olümpiaasjatundja Gunnar Paali sõnul kõige laiemalt levinud olümpiamärkide kogumine.