Ülo Lindjärv rääkis ettevaatamatult, et tegelikult on ta omakasupüüdlik mees. Et teedki tegi ta metsas korda, kuna väsis auto väljatõmbamisest ja lõputust loksumisest. Õiget kiirust ju nendel rohtunud radadel üles võtta ei saanud, aga tulevalvet tuli ja tuleb suvel iga päev teha.

Pikemast usutlusest Üloga siiski selgus, et heade teede peal peavad autod ja muu tehnika kauem vastu. Palju kauem. Nii tuli pettumuseks tõdeda, et metsaülema omakasu on vaid tühine osa heade metsateede tegelikust väärtusest.

Vähese uurimise järel selgus, et ega metsandus ja teede hea käekäik ainsamad ole, mis Lindjärve meele rõõmsaks teevad. Talle meeldib ka veega mängida, seda ta tunnistas. Juba poisikesest peale olla meeldinud. Lapsena vaatas Ülo ikka, kuidas ja kust kevadeti voolavat vett saaks vulisema lasta. Nii tekkis täismehel kinnikasvanud kraavide ääres niru tunne.


Ja metsaülem hakkas liigniisketes Hiiumaa metsades kraavide puhastamist korraldama. Ei mitte natuke ja oma meelerahu tarvis, vaid ikka palju korraga.


Näiteks sai 2005.aastal valmis 1800-hektariline Laasimetsa-Armioja metsakuivendusobjekt. Nii suurt tööd pole RMK korraga mujal ette võtnud. Uuendati 140 kilomeetrit kraave, rajati mitu tiiki ja ülejooksu.


“Sellel objektil tegime tihedat koostööd euroopa naaritsa projektiga, mille eesmärgiks on liigi taasasustamine ja elujõulise populatsiooni kujundamine saarel. Osa tiike saigi naaritsate jaoks kaevatud,” selgitas metsaülem. “Tõsi, kraavide puhastamisest ja teede korrastamisest tuleks Laasimetsa-Armioja metsakuivendusobjekti puhul rääkida üheaegselt.”

Kuivendamise jäljed
Jõudsime sõites vahepeal teelõiguni, mille kõrval oli vallavalitsuse korraldusel madalat kraavi puhastatud. “Vaat kui tore,” elavnes mees. “Sai kevadel vallaga sellest räägitud. Nüüd jääb külale oluline tee kevadeti kuivaks või vähemasti kuivemaks ja siinsetes liigniisketes erametsades on edaspidi vett vähem.”


Sinna kohta Ülo Lindjärv küll allakirjutanut ei viinud, aga ütles, et selle peale, kui endine veerežiim märgades Hiiumaa metsades muudetud sai, läksid mändidel kasvud oluliselt pikemaks ja juurdekasv kiirenes. “See hetk, millal veerežiim muutus, on puudel visuaalselt täiesti tuvastatav,” selgitas ta.


“Eks me nii jätkates ükskord metsa kasvame,” muheles metsaülem ja lisas: “Aga seda on eestlased ju kogu aeg tahtnud, et mets oleks ümberringi. Peaasi on, et kasvaks terve ja hästi hooldatud mets.”

Lindjärve kuusikus
Kevadeti metsa ei tehta. Linnurahu ja need muud rahud seavad piirid. No et pesad punutud ja järeltulijad elule aidatud saaksid. Kevadeti on metsas muudki teha. Tuleb metsakultuure hooldada. Tallamisega näiteks.


Kui Lindjärvega temanimelise kuusikuni jõudsime, rääkis 30-aastase staažiga metsamees, et nii tihedas kultuuris on süüdi kaks Haapsalu neiut, kes kevadeti tillukestel kuusetaimedel rohu ümbert madalamaks tallasid. Hektarite kaupa ja hoolikalt. Pärast tulid teised ajad – puud said elujõu sisse, omanikud vahetusid ja valgustusraie jäi tegemata. Metsaülema sõnul sõltub üle kahekümneaastase temanimelise kuusekultuuri edasine saatus omaniku tahtest ja visadusest.


“Siin tuleks harvendusraiet teha, aga konkreetsel juhul on see vaevarikas ja seotud suurte kulutustega. Kõige parem on, kui vajalike töödega saadakse ühele poole õigel ajal,” on Lindjärv veendunud. Ja selle eest ta ka oma metskonnas seisab.

Metsaülema tavaline päev
Metsaülema tavaline päev algab kontoris. “Ega minu tavalises tööpäevas midagi erilist ei ole,” ütles Ülo Lindjärv. Kolleegidega peame vajadusel nõu ja püüame ettetulevad probleemid jooksvalt lahendada.


Kaastöötajate kiitmisega pole Lindjärv kitsi. Aga vähemaga mehe sõnul ei saa, sest kõrge professionaalsus, hea läbisaamine ja kootöö tagavad ka head tulemused.


“Tavalisel tööpäeval olen püüdnud ka vähemasti korra päevas metsas käia. Kas siis vaatamas, mida mehed parasjagu teevad või teistes kohtades,” selgitas metsaülem. Kui metsaskäik tööpäeva sisse ei mahu, jäävad selleks puhuks laupäeva või pühapäeva hommikud.


“Hiiumaa metsamehed peavad palju rohkem vaeva nägema, et plaanitud mahus puitu metsast välja tuua, sest siinsed metsad on enamasti madalamad kui mujal Eestis,” lisas Kärdla metskonna metsaülem Ülo Lindjärv. 




 

Hiiumaa keskel suurem saar
Koos Ülo Lindjärvega sõitsime terve pealelõuna Kärdla metskonna aladele jäävas riigimetsas. Veidike mujal ka. Auto spidomeeter mõõtis kümneid ja kümneid kilomeetreid või isegi rohkem. Vaatamata eluaegsele seotusele Hiiumaaga üllatas allakirjutanut lõputuna näiv metsamassiiv. Tundus, et Hiiumaa südames asub veel üks teine, hoopis suurem saar, mis on äärest ääreni metsi ja rabasid täis.