Onu Eskimo pani aluse Eesti jäätisetööstusele
Parim jäätis on isetehtud jäätis – seda muidugi tingimusel, et sa oskad ise jäätist teha, teab rääkida 96-aastane Eesti staažikaim jäätisemeister Evald Rooma. Paljud teavad Roomat onu Eskimona.
Eelmise sajandi alguses olid eestlased tõenäoliselt õnnetumad kui praegu, sest jäätist sai osta vaid üksikutest kohvikutest. Tartus oli jäätist pakkuvaid kohvikuid umbes viie ringis. Tuntum neist veel tänagi tegutsev Werner. Tallinnaski oli vaid kümne kohviku ringis, kus soojal suvepäeval sai jäätisest uut värskust ammutada. Üks sellistest kohvikutest asus Suur-Karja tänaval.
“Olin vist kaheteistkümnene kui esimest korda Suur-Karja tänavast jäätist ostsin. Hea itaalia jäätis oli,” meenutab Rooma. Jäätise maitse jäi suhu ning vähe sellest – noort Roomat huvitas juba toona, kuidas head jäätist tehakse.
Möödus vähem kui kümme aastat ja juba 21-aastane Rooma otsustas, et peab Suur-Karja tänavas nähtud Husqvarna jäätiseaparaadi endalegi soetama. 1932. aastal alustas ta paari tuttavaga Tartus Jaama tänav 10 hoones ka jäätise tootmisega. “Võtsin kokkaraamatu appi ja asusin kohe kümnete liitrite kaupa koore- ja šokolaadijäätis tegema,” meenutab Rooma.
Jäätist tehti toona käsitsi. Kuna tänapäeval laialtlevinud külmkappide kasutuselevõtmiseni jäi toona aega kümmekond aastat, siis tuli jäätise tootmiseks vajalik külm saada jääst. Õnneks asus Rooma jäätisevabriku kõrval õlletehase jääkelder.
1934. aastaks oli Roomal selge, et jäätiseäri on tulus ja kui head jäätist teha, siis saab ka kuulsaks. “Käsin ise Tartus ja Elvas jäätist müümas. Lapsed hakkasid mind onu Eskimoks kutsuma,” meenutab Rooma. Kuna Jaama tänaval jäi aina laieneval jäätisevabrikul kitsaks, seisis Rooma ettevõtmisel ees laienemine. Ühes Lao tänavale kolimisega tuli jäätisevabrik ka ametlikult registreerida. Rooma oli kahevahel, kas panna firmale nimeks “Eskimo” või “Pingviin”. Valik langes Eskimo kasuks, sest sellenimelist jäätist juba toodeti.
Kui Jaama tänavas toodeti parimatel päevadel vaid 100 kilo jäätis, siis endise vorstivabriku ruumes Lao tänaval suudeti Ameerikast ostetud jäätisekülmutaja abil toota kolm-neli korda rohkem. Selge oli see, et vaid Tartus ja selle lähiümbruses päevaga sellist kogust maha müüa ei suudetud ning nii tuli otsida võimalusi jäätiseveoks nii Tallinna-Narva, aga ka Võrusse ja Haapsallu.
“Pakkisime jäätised jääkastidesse ja need omakorda suurtesse jääkonteineritesse ning vedasime seda üle Eesti,” kirjeldas toonast jäätisevedu Rooma. Tartu linna oli Eskimo paigaldanud juba kümneid jäätisekioskeid ja teist sama palju müügimehi käis väikeste külmakastidega mööda Tartut.
Teise maailmasõja puhkedes kolis Eskimo-onu ühes ettevõttega Elvasse. Olukorra rahunedes 1941. aastal jätkati tootmist siiski taas Tartus. “Sõja ajal läks jäätis väga hästi, aga kuna me hakkasime ka leiba ja teisi toiduaineid tootma, siis venelaste saabudes pidime nende pilli järgi tantsima,” selgitas Rooma. Tüli uue võimuga viis 1944. aastal Rooma Tartust esmalt Pärnu, sealt Haapsallu ja siis Tallinna. Kui Pärnus õnnestus Roomal lisaks Tarbijate Kooperatiivi ülesehitamisele ka jäätist toota, siis Haapsalus seda võimalust ei olnud.
Tallinnas elatud kümne aasta jooksul sai aga nii jäätist, karastusjooke kui ka vahvleid toodetud. 1956. aastal oli Rooma ka Tallinna Külmhoone käivitamise juures ja paljud toona loodud jäätisemargid on veel tänagi Eesti jäätisetootjate, sh Balbiino sortimendis.
Külmhoonest lahkumise järel tuli Roomal jäätisetootmisest kümneid aastaid eemal olla. 1980-ndate alguses käivitas Eskimo-onu taas tootmise Elvas, kuid kahe aasta eest tuli Eesti pikimate traditsioonidega jäätisetootjal tervisekaitse nõudmisel tootmine sulgeda. Kuid jäätisemüümisega pole sajale lähenev vanahärra siiani lõpparvet teinud. Peaaegu igal suvepäeval võib teda oma valge Eskimo logodega kaunistatud pirukaautoga Tartus turuhalli või Anne kanali lähedal jäätist müümas trehvata. “Kodus ma lihtsalt passida ei saa. Jäätis on minu elu,” lisab Rooma.
