Oodates kohtumist PÖFFihunt Jimiga

Aastatega on minust kujunenud „OP-i” püsitarbija, kes selle lõuatäie kultuuri, mis endal kogemata jääb, ent millega tasuks kursis olla, ammutab televisiooni kultuurisarjast.

Seetõttu oli eilne (teisipäeva) ennelõuna, kui avastasin, et õhtul saab näha „OP-i” PÖFF-i eri, minu jaoks eriline, sest tekkis lootus, et PÖFF-i-Jim tema endises headuses on tagasi.

Sügisel, kui „OP-i” ilmus „PÖFFihundist” tuttav noor näitekirjanik, näitlejaolemusega Jim Ashilevi, ootasin ma ka

„OP-i” seda mängulist ja rutiinivaba saatejuhti. Alati ma teda eest ei leidnud. Seda suurem on nende ridade kirjutamise ajal ootusärevus õhtupooliku ees.

Senist Sinijärve-„OP-i” oli sü­gisel raske ära tunda. Ligi kümmekonna hooajaga harjus ära, et kaamera tuhiseb iluplaanidega mööda moodsat arhitektuuri ja Sinijärv sõlmib sinna juurde kavalalt sõnu. Võis aimata, et need on „Osooni”-Koržetsi kombel üksnes lavastuslikud vaheklipid, sest intervjueerijana ei ilmunud Sinijärv kaadrisse eriti tihti.

Särab intervjueeritavaga võidu

Lootust, et Ashilevil õnnestub saatejuhina tuua „OP-i” uut hingamist, teatraalseid poose ja isetehtud intervjuusid, ei jätkunud kauaks.

Peagi hakkasid tema intervjuud pisut häirima, sest aupakliku ajakirjaniku asemel, kes laseb intervjueeritaval tähena särada, on ekraanil kaks tähte, kes kipuvad teineteisest üle särama ja vestlustes tundub mängu ilu olevat olulisem kui informatiivsus.

Just infopuhtuse tõttu olen ma kergendatult hinganud nende saatelõikude ajal, kus on saavutatud „OP-i” traditsiooniline poolpihtimuslik suhtlemisvorm – kultuuriheerosed räägivad otse kaamerasse, küsimused on välja lõigatud ning vaatajale tundub, nagu oleks ta intiimse monoloogi osaliseks saanud.

Samal ajal on natuke kahju Ashilevi potentsiaalist, mis tal sõnasuutliku ja vaba käitumisega saatejuhina võiks olla. Mõistagi oli arvata, et kord nädalas lavastuslikus prime-time-kultuurisarjas ühemehesõud teha on midagi muud, kui kuuajase filmifestivali jooksul õhtuti kümneminutilist alternatiivset „PÖFFihunti” etendada, aga peab tunnistama, et sellise lootuse saatejuhi valik andis. Miks mitte jätkata „OP-i” senisest alternatiivsemas stiilis.

Hans H. Luik ütles Oivalise Ajakirjanduse preemiat kätte andes, et enamikus toimetustes töötavad „peedistunud” ajakirjanikud ja seetõttu valiti preemia võitja väljastpoolt igapäevast pressi. Siiski on paratamatu, et ettekirjutatud formaate järgivad ajakirjanikud nende formaatide diktaadi all ka peedistuvad.

Tahaks kultuurisarjale ikkagi soovitada: kuna saatejuhtide pink on Eestis nagunii lühike, siis ärgem laskem võimekatel peedistuda, vaid aidakem nad senisest selgematele rööbastele oma rolliga saates ja ka selle etendamise võimalustega. Kas PÖFFihunt Jim tegi eile kammbäki? Ma väga loodan.