Orbudest karubeebid kasvavad turvakodus
Nigula, Pärnumaa Tõrvas orvuks jäänud kolm karubeebit koguvad Nigulas loomade turvakodus kaalu ja peavad kasvama metsloomadeks, kes inimese hoole ruttu unustaks. Müravate mõmmide asemel magavad pappkastis karvased kerad, kes ninaga üksteist nügivad ja ringutades läbi une mõmisevad. Päris karuks kasvamiseks kulub Minnil, Mannil ja Mikul veel palju aega ja nende hooldajatel vaeva. Märtsi keskel kahekuuseks saavad karutited ei seisa ise veel kindlalt käppadelgi. “Kui vend torkab ninaga, siis on tasakaal läinud ja karul käpad püsti,” naerab loomade turvakodu perenaine Kaja Kübar karulaste kõndimisharjutusi.
Nigula looduskaitseala juhataja Enn Vilbaste sõnul on orvuks jäänud karupojad kasvanud ja arenenud just nii, nagu targad karuraamatud ette näevad. “Hambad tulid ja silmad-kõrvad läksid lahti õigel ajal, päevas võtavad nad kuni sada grammi juurde,” selgitab ta.
“Söövad, magavad ja vahepeal kakavad, nii hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni,” kirjeldab Kübar karutittede päevaplaani, mis määrab temagi oma. Rahulikuks peab Kaja sellist ööd, mil ta peab toitmise pärast tõusma vaid korra. Veidi noorematena nõudsid karulapsed öösel koguni kolm korda süüa.
“Mõmmide näljakisa on selline, et kogu maja on jalul,” seletab Vilbaste. Eriti rämedat häält teeb poisu.
Karulaste hooldamine ei piirdu ainult lutitamisega ja söömise ajal põrandale tekkinud loikude kuivatamisega. Looduses ei suuda karulapsed iseseisvalt kakada, vaid emakaru aitab neid keelega lakkudes. Nii peavad ka hooldajad neid pehme paberiga masseerima, et beebid vaevast lahti saaksid.
Tallinna loomaaia direktori Mati Kaalu antud juhtnööridest tähtsaim on kasvatada karudest metsloomad, kes ei sõltuks inimesest. Tema hinnangul vajavad hooldajad tugevat iseloomu, et mitte lasta kõrvalisi inimesi karude juurde, ja kõva südant, et mõmmidesse mitte armuda. Üks karude kasuvanematest sõidab Venemaale maailma tuntuima karu-uurija Valentin PaÏetnovi juurde kogemusi saama, kuidas harjutada karupoegi iseseisvaks. Möödunud aastal Järvamaal Väätsast leitud karud käisid just PaÏetnovi juures karuksolemist õppimas.
Nigula looduskaitsealale on Venemaa eeskujul kavas rajada selline koht, kus emata karupojad saavad iseseisvalt suureks kasvada, aga on samas ka inimese hoole all. “Ega need karud viimaseks jää,” arvab Kaja. Metsast karupesa leidnud inimesed peaksid teadma, et äratatud emakaru ei lähe enam kunagi pessa tagasi ja pojad hukkuvad abita.
Seni pole Eestis ühtegi kodutingimustes kasvatatud karupoega suudetud elusalt loodusesse saata. Ülehellitatud loom ei saa hiljem looduses iseseisvalt hakkama ja saab metsas hukka. “Me isegi ei räägi nende söötmise ajal, et nad ei seostaks häält söömisega,” selgitab Kaja.
Nigula turvakodu loodab keskkonnaministeeriumi toel osta metsa lastavatele karudele raadiosaatjad. Vilbaste sõnul on loomade hilisem jälgimine vajalik, et teada, kas pool aastat vaeva tasus end ära.
Karude hooldajad on veendunud, et Tõrvas karuema maha lasknud jahimehed poleks tohtinud karupesa juures jahti pidada ega emakaru äratada. “Aga neile peab tänulik olema, et nad karusid pessa surema ei jätnud ja siia tõid,” arvab Kaja Kübar.
