Täna esinevad klubis ainult Otsa koolist alguse saanud bändid. Tulevikus ei pea see nii jääma. Bändide valimise kriteeriumiks on sõna “sisukus”, mis tähendab, et lihtsalt müra pärast häälest ära pillidega mängivad bändimehed tõenäoliselt löögile ei pääse. Ja muidugi peavad bändid rokkmuusikat tegema.

Ühtlasi katsetatakse üritustel n-ö battle of the bands’i süsteemi, kus publik saab hääletada, milline bänd neile sel õhtul rohkem meeldis.

Tänasel üritusel astuvad üles Rebecca & the Ska Factor, No Quarter ning Inferno.

Rebecca & the Ska Factor

Rebecca & Ska Factor seni originaallugusid teinud ei ole. Aga mis siis. See-eest mängivad nad välismaa ska-bändide tuntud lugusid. Ja tõesti väga hästi. Less Than Jake, Ska-P, Reel Big Fish, Sublime on mõned, kelle hitte kuulda saab.

Kes ska ja ska-pungiga kursis ei ole, siis teile teadmiseks, et see muusika paneb igal juhul tantsima ja rokkima. Tegemist on läbinisti positiivse teemaga, kus reggae-moment on ühendatud pungiga ning lisatud kiireid puhkpillikäike.

Bändi esimene lugu oli Reel Big Fishi kaver “Take on me”, mis omakorda maha kaverdatud

A-HA-lt. Tulevikus näeb Ska Factor end kindlasti oma lugudega Eesti ska-bändina.

Bändi algatas bassimees Dima, kes käis mööda kooli ringi ja küsis inimestelt, kas nad ska-bändi ei taha teha. Lõpuks sai kokku seitse inimest, nagu korralikus ska-bändis olema peab, ehkki mõned polnud alguses ska’st midagi kuulnud.

No Quarter

No Quarter teeb sel üritusel Rock Café tavapublikule tõenäoliselt kõige südamelähedasemat muusikat. No Quarteril ei ole veel omi lugusid ning mängitakse hoopis 80-ndate hevibändide kavereid. Accept, Whitesnake, Judas Priest, Ozzy Osbourne ja Black Sabbath.

80-ndate heavy metal on nendele Otsa kooli 1.-2. kursuse tüüpidele südamelähedane ning sellise muusika tegemist võtavad nad väga tõsiselt. No Quarter näeb mängides väga lahe välja, sest tüübid on harjutanud ka sama ajastu bändide lavaliikumist –võtavad seda lõbusalt ja naudivad täiega. “Meile ilgelt meeldib 80. aastate olemus, ülepaisutatud žestid jne,” ütlevad nad ega tee seejuures nalja. Need mehed väärivad suurt lava, sest ainuüksi prooviruumis käib nii vägev möllamine, et seda vaimu on tunda Otsa koolist kaugemale.

Alguse sai bänd kitarrist Joonasest, kellel oli mõte hevibändi teha ja kes poisid kokku ajas. See oli aasta alguses. Nüüd on suvel plaanis oma lugudega välja tulla ning need on muidugi samas stiilis. 80-ndate hing on lihtsalt nii vägev.

Inferno

Inferno ei ole kuulnud, et Eestis sellist muusikat keegi teine teeks. Kuidas seda siis kutsuda? Progressive-melodic-power-metal võib-olla. Tegemist on uskumatu bändiga – neid peab nägema esinemas, muidu jääb oluline osa elamusest saamata. Bändi kidramehed liigutavad vahepeal sõrmi nii kiirelt, et vaid osav tüüp suudab seda jälgida.

Kes bändi erilisusest aru ei saa, võrdleb neid Nightwishiga. Inferno on aga tehniliselt tuntavalt keerulisem ja huvitavam. Mõni võrdleb ka Within the Temptationiga.

Kindlasti ei ole Inferno lihtsalt kuri andmine, vaid midagi tõsiselt huvitavat. Meloodilised momendid on ilusa lauluga põimitud kohati manowariliku kitarriga ning vägava gooti saundiga.

Infernol on väga kiireid ja üsna aeglaseid lugusid. Näiteks on kidramees Daniil kirjutanud 11 palast koosneva epopöa hea ja kurja võitlusest, mis teatavasti kulgeb vahelduva eduga. Aga hea võidab. Sel suvel salvestab Inferno selle plaadile. Kui bändi muusika paneb kokku Daniil, siis sõnad kirjutab nende esimene ja suurim fänn Jevgeni, kes ise bändis ei ole. Jah, Inferno teeb ainult oma lugusid.

Tänasel kontserdil kavatseb Inferno üles võtta videomaterjali, millest tehakse oma promo DVD. Bändil on tuleviku suhtes väga tõsised plaanid, kõik tahavad bändiga kuulsaks saada ja terve elu muusikat teha ning mida suurematel lavadel, seda parem. Praegu teevad nad seda aga Koplis ühes garaaĻis, mille ise vahtplastiga soojemaks vooderdasid.