Ove Sander – kihutav kirikuõpetaja
Kirikuõpetaja on vaga ja tagasihoidlik. Ta on kõrge moraaliga, istub päevad läbi oma kirikus ja kantseleis. Kirikuõpetaja ei võta napsi ega käi kunagi lühikeste pükstega, vaid on alati pikas talaaris. Ta ei naera peaaegu kunagi ja räägib venitades laulva häälega. Kirikuõpetaja on igav ja haritud. Kirikuõpetajal on alati aega.
Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander noogutab ja lisab, et õpetaja on maohädades vaevlev ja enda isiksusega mitte toime tulev inimene, kes kulgeb mööda seinaääri ja peatub pikemalt nurkades.
Millised on kirikuõpetajad tegelikult? 13-aastase õpetajastaaiga Ove Sander näiteks?
Sanderil kui pastoraalseminari juhatajal on ees rõõmsavärviline lips ning selle peal sepistatud rist. Sanderil kui poisil, kes alati masinatest huvitatud olnud, on seljas nahkpüksid ja -jakk ning istumise all äge, 100-hobujõuline Honda mootorratas, millest eelmine omanik 280 kilomeetrit tunnis kätte sai. Sander on saanud 3-4 sekundiga sisse 100 kilomeetrit tunnis.
“Proovime veel. Nüüd läheb käima!” keerab nahkne kirikuõpetaja Nõmme Rahu kiriku ees raske mootorratta uuesti ringi ning punetavate nägudega abilised jooksevad jälle ratast koos õpetajaga lükates. Kirikuõpetaja on sama kärsitu ja innukas nagu teismeline oma esimese võrriga. Talvekorterist äsja välja toodud tsikkel ei soostugi õiget sõiduhäält üles võtma.
Muundumine
Veerand tundi hiljem astub ta kirikusse poolpikas mustas pastoripintsakus ning tervitab kättpidi igaüht, kes vaikse nädala teisipäevasele palvusele tulnud. Kutsub kõiki ettepoole tulema ning ütleb laulu numbri ja võtab ise hääle üles. Vaiksel nädalal orel laulu ei saada.
Teiste kirikuliste seas istuvad Ove Sanderi abikaasa Liina ja pisitütar Eimi Mirjam. Liina kui pühapäevakooli õpetaja näitab ajakirja Lapse Sõber värsket numbrit. Pikajuukselised koolipoisid Samuel ja Siimon on trenni läinud.
“Olin paadunud reaal, humanitaaridel polnud minu meelest üldse eluõigust, sest nad ei mõtle loogiliselt ega tooda midagi, ainult heietavad mõtteid. Igal inimesel pidanuks füüsikaõpik peas olema,” kirjeldab Ove Sander end Nõo keskkooli päevilt. Aga see kõik läks üle, kui teda tehnikaülikoolis mutrivõtit tegema, garaai koristama ning tagatipuks 9. klassi matemaatikat taas läbi võtma pandi. Järgmisel päeval astus ta Toompeal konsistooriumi uksest sisse. “See oli armastus esimesest silmapilgust,” ütleb ta.
Ega see tegelikult nii väga juhuslik samm olnudki. Pisikese poisina oli ta vanaemale, kes tahtis, et kas Ovest või tema vanemast vennast saaks kirikuõpetaja, lubanud, et hakkab organistiks. Muusika on tema kirg olnud neljandast eluaastast peale. Kui tagantjärele veel märke otsida, siis 8. klassis pidi just tema endalt elu võtnud sõbra matustel klassijuhataja asemel järelhüüde ette lugema.
Üks müstilisem märk on aga esimene kogemus palve mõjust. 13-aastaselt olid Ovel neerud nii haiged, et poisile elulootust ei antud. Nende pere koguduses Tartu Pauluse kirikus palvetati poisikese eest ning ta sai terveks.
Palve erilist jõudu usub ta kirikuõpetaja kogemuste põhjal nüüd juba jäägitult ning räägib mitu lugu, kuidas lootusetu leukeemiahaige või mitu nädalat koomas olnud mees äkki paranesid. Nagu mõnest Ameerika imede filmist kõlab lugu pisikesest tüdrukust, kellel sooled sees sassis olid ning ükski arst ei suutnud teda aidata. “Palvetades polnud mul hetkekski kahtlust, et laps saab kohe terveks. Ja saigi,” ütleb Sander vaikse võidurõõmuga.
Verinoorelt hingekarjaseks
Ove Sander nimetab õpinguid konsistooriumis esimeseks ülevaateks sellest, kust midagi otsida. “Olin harjunud liitma ja lahutama, aga nüüd õppisin kolme klassikalist keelt! Minu tõsine kirg oli heebrea keel,” räägib ta.
Kreeka ja ladina keel temas nii suuri tundeid ei tekitanud ja nii tuli kreeka keelt hiljem Ameerikas magistrantuuris uuesti õppida. “Uue Testamendi raamatute seletust nõuti kreekakeelsena,” täpsustab ta. Sander kirikuõpetajana vastab vähemalt sellele ettekujutusele, et need inimesed on targad ja haritud. Ta on üks paarikümnest magistrist luteri kirikus.
Vastseliina kogudus kutsus 20-aastase praktikandi endale õpetajaks. “Selline pakkumine tehti poisile!” imestab Ove Sander tagantjärele, aga 1990. aastal oli lihtsalt selline aeg. Sander imestab sedagi, kui palju entusiasmi temas toona oli, kuidas ta lubas kogudusele jõuluks katkiste kellade asemele uued 50 meetri kõrgusele torni tõmmata. “Jõuluhommikul kell 6 kellad helisesid!”
Kaks aastat hiljem oli ta sügavas kriisis. “Öeldakse, et kui kirikuõpetaja kahe aasta töö järel elama jääb, siis elab kaua, ja kui ära kukub, siis päriselt.”
##Siit on paras intervjuule üle minna.
Vastseliinas olite kokku seitse aastat. Mida see töö endast kujutas?
“Põhiline töö oli matused. Kujutate ette, et 20-aastane poiss teeb 100 matust aastas? Võrumaal oli hästi palju kurbi matuseid. Seal oli omamoodi kaks needust: põllumajandustehnika ja väikesed järved. Palju lapsi tuli matta, aga lapse matus on selline asi, mida ei suuda teha. Aga õpetaja peab.
Kas nüüd olete harjunud?
Õpetaja on eelkõige inimene, mingi professionaalsus ja paks nahk kasvab küll, aga ta ei saa olla robot, kes töö tundetult ära teeb. Kui näed last kirstus ja sul endal on lapsed, siis tekivad igasugused seosed. Pealegi, kui laps on haige olnud ja oled teda vaatamas käinud ning lootust andnud, et ehk paraneb. Mäletan, kui matsin 11-aastase tüdruku, kes oli isale kolmas laps matta. Esimene oli autoavariis tema käte vahel surnud, teisel oli parandamatu haigus ja kolmandal oli aasta aega ajukasvaja. Pärast seda sai isast kristlane. See on sundinud küsima: kui kõrget hinda tuleb maksta, et inimest aidata ja päästa?
Võrumaal oli hästi palju joomist. Ühel talvel oli järjest kaheksa surnuks kül-munute matust. Tundsin, et ei saa enam klaasi vett ka juua. Kahe aasta järel jõudsin täielikku kriisi.
Kas tahtsite loobuda edasisest?
Ma ei ole kunagi kahelnud oma ametivaliku õigsuses. Isegi kõige meeleheitlikumatel perioodidel olen veendunud, et see on parim amet. Kriis oli seotud matustega ja kutseks ettevalmistuse poolikusega.
Kas olite kohe valmis sügavalt usklik inimene või on aja jooksul usk kasvanud?
Usk on kasvav asi. Kannatuste ja raskustega elamine võib teha tugevaks, aga võib ka hävitada. Tagantjärele mõeldes saan aru, milles oli probleem. Püüdsin ise inimesi aidata, julgustada, lohutada. Sa võid seda teha ehk 10 korda aastas, aga seda päevast päeva tehes oled end sõna-sõnalt maha matnud. Arusaam tuli ja hiljem. Ise hingehoidu õpetades olen rääkinud, et on vahe, kas käsitad ennast aitajana või käsitad end tööriistana, kes kuulutab jumalasõna ja lohutust, mis piiblis on. Need on kaks erinevat skeemi. Kui teine skeem juurdub, siis suudad kanda.
Mäletan, kuidas üks kirikuõpetaja rääkis, et tunneb ennast jalamatina, millele inimesed oma porised jalad puhtaks pühivad ja edasi lähevad. On see jalamati tunne teilegi tuttav?
See on tuttav. Kirikusse tulekuks ei peaks koledalt kraavis olema ja siis tulema, et sama kiiresti minna. Keegi ei tule kirikuõpetajale ütlema, kui tal kõik on hästi, tööl edeneb ja naine armastab, lapsed õpivad hästi. Ikka tullakse oma mure ja raskustega ning tihtipeale on tulijad haiged inimesed. Tallinn on suhteliselt haige linn ning inimeste psüühiline tervis on linnas palju halvem kui maal.
Vastseliinas oli teisiti?
Vastseliinas oli seitsme aasta jooksul sama palju inimeste nõustamist kui Nõmmel kuu ajaga. Maaoludes on nii, et kui naine läheb teise mehe juurde, võtab mees sõbraga väikese napsi, puistab südant ja elu läheb edasi.
Linna probleem on üksildus ja üksindus. Ei ole nii, et keegi tuleb õpetaja käest küsima, kuidas selle kolmainu dogmaga on. 13 aasta jooksul on mult üks kord küsitud selle kohta.
Kes teie käest seda kolmainu asja küsis?
See oli üks pensionärist kirikuõpetaja. Mõtlesin, et jess!, minu haridus on vilja kandnud. Keegi küsib midagi, milleks olen ette valmistatud. Põhiprobleemid on meil aga samasugused nagu mis tahes nõustajatel: töö, pere, isiksuse probleemid. Kiriku juures lisandub vaimulik tahk. Saa siis aru, milles asi on: kas inimene on lihtsalt elu hammasrataste vahele jäänud või ta ongi algusest peale viltu kasvanud või on tegu vaimulike probleemidega.
Tänapäevane õpetajate ettevalmistus vastab juba neile nõudmistele. Kui õpetaja vastused ei vasta ootustele, kui oled otse öelnud, milles asi – muidugi armastuses öelnud –, siis vaadatakse sind, et sa pole õige õpetaja. Ja siis tulebki see jalamati tunne. Siis jõuabki õpetaja punkti, kus ta enam ei suuda ega jõua. Luteri kirikust on hakanud õpetajad lahkuma. See on just minu põlvkond, kes alustas juba vaba Eesti tingimustes.
Milliste käskude vastu te ise eksite?
Kõikide vastu. Luterlus laseb mõelda, et asjakohane pole kõnelda pattudest, vaid et inimene on oma olemuselt patune. Ma ei ole enam nii idealistlik, et arvaksin nagu alguses, et inimene on hea. Nüüd tundub, et oma põhiloomuselt pole inimene hea. Hea on ta nii palju, kui on kasvanud korralikus kodus, kui palju kooliharidust saanud, millised on vaimulikud seosed. Hällilaulude teoloogia, kus räägitakse lapse süütusest, ei pea paika ja tuleb kiriku dogmaga nõustuda, et inimene on patune. Kirikusse on tulnud individualism, kus pole enam Meie Isa Taevas, vaid Minu Isa Taevas, kuhu küünarnukkidega teed rajame.
Kas te olete kohustusliku usuõpetuse poolt või vastu?
(Sander hingab kolm korda pikalt.) Sundused ja kohustused tekitavad allergiat. Ma ise ei sunni kedagi millekski ega taha, et ka mind sunnitakse. Meie kirikul on oma arusaam, aga isiklikult arvan teisiti. Näeksin et tegevus koolides oleks vabatahtlik ja praegune seadusandlus rahuldab mind. Selle järgi on nii, et kui koolis on 15 õpilast, kes tahavad usuõpetust õppida, siis on koolil kohustus seista hea selle eest, et oleks usuõpetaja. Iseküsimus, kas see toimib.
Teisalt ei tohiks õpetamine olla nii steriilne, et räägime eetikast ja moraalist, kuid Jumala oleme ära unus-tanud. Kui peaksin kirikuõpetajana koolis usuõpetust andma, siis jään ju ikka ristiinimeseks ja see tuleb niikuinii ilmsiks. Kohustuslikkus on päevakorda võetud sellepärast, et usuline asjatundmatus on suur: Saddam Hussein ja luteri kirik, usulised fanaatikud ja musta kuue mehed pannakse kõik ühte patta. Aga selle kiretu õpetamine peaks olema kellegi teise, mitte kiriku vastutada. Meie ülesanded on vaimulikku laadi. Luterlik mõtteviis on alati olnud selline, et valik pole hea ja halva, vaid halva ja vähem halvema vahel. Loodan, et kohustuslik usuõpetus kuulub viima-sesse rühma.
Kui õpetaja teenib ja altari ees palvetab, siis loeb ta ju kõik maha?
Nii ja naa. On raamat nimega Agenda, kus on kirjas need osad, mille peame maha lugema. On ka teistsuguseid osasid, nagu kõned, jutlused, isegi kirikupalve, mille valmistame ise ette. Esimesed kümme aastat rääkisin oma jutlused peast. Tavaliselt on areng vastupidine, et noored kirjutavad ja loevad täpselt maha ning siis, kui tunnevad end piisavalt targana, hakkavad peast rääkima.
Kui pikk jutlus tavaliselt olema peab? 20 minutit?
Oo ei! Olen lähtunud oma eelkäija sõnadest: kui sul on midagi öelda, tee lühidalt, kui midagi öelda pole, tee veel lühemalt. Tänapäeva inimese kontsentratsioonivõime on üsna lühiajaline. Kui inimene suudab 10 minutit kuulata, on ta end ületanud.
Kui altari ees palvetate, kas siis alati on ka tõeline palvetamise tunne?
Sellest arusaamiseks tuleks teid ordineerida, talaar selga panna ja altarisse saata. Aga ausalt: on küll tunne.
Veel üks inimliku uudishimu küsimus: mis veini armulaual antakse?
See peab olema naturaalne ja punane ning soovitavalt viinamarja oma, nagu juutidel algselt oli. Meie kasutame Gruusia veini Kagor. On olnud ka teisi veine. Peaasi, et armulauavein oleks midagi enamat kui lihtsalt vein, et oleks tunne, et sulle andestatakse.
