Esimene ehk jõulutsükkel koosneb advendiajast, jõuluajast ja ilmumisajast. Viimase pikkus on muutuv – kaks kuni kuus pühapäeva – ja sõltub ülestõusmispühadest. Selle määramise aluseks on kevadine pööripäev, mille järel tuleb oodata järgmise täiskuuni, millele järgnev pühapäev ongi ülestõusmispüha. Kolmas tsükkel on nelipühajärgne aeg. Suurest Reedest Ülestõusupühani
*Jumalateenistusel kasutatakse erinevates liturgilistes värvides tekstiile – altari- ja kantslikatetes, vaimulike rõivastuses. Iga pühapäeva ja kirikupüha jaoks on määratud värv oma tähendusega:
punane: püha vaimu, kiriku, märtrite värv,
valge: rõõmu, tänu, ülestõusmise värv,
violett: paastu, meeleparanduse värv,
must: sügava leina värv,
roheline: elu ja lootuse värv.
Allikas: Reuters
Graafika: Maret Müür
Ülestõusmispüha

Liikuv püha, mis langeb ajavahemikku 22.03–25.04.

Munadepüha tava seostub ka legendiga Maarja Magdaleenast, kes läks keiser Tiberiuse juurde ja kuulutas: „Kristus on üles tõusnud!” Maarjal oli kaasas muna. Tiberius kostnud, et enne läheb muna punaseks, kui tema seda usub. Muna värvuski punaseks.

Lihavõttemuna
Tähistab elu sündi, millegipärast seda veeretatakse, koksitakse ja kingitakse.

Lihavõttejänes
Paganlikku päritolu, ilmus esmalt Saksamaal, sümboliseerides viljakust ja uut elu kevade saabudes.Lihavõtted Eesti kombestikusKõige levinum tava on munade värvimine, kinkimine ja söömine. Värvitud on sibulakoortega, kaselehtedega, madaraga, kohviga jne. Tooreid mune sokutati neile, kes ei meeldinud või kellega oli mingi vimm. Oli häbiasi, kui selgus, et sulle on sokutatud toores muna.

Munakoksimine
Kelle muna katki läks, see oli kaotaja ja loovutas oma muna teisele.

"Lihavõttejänes toob mune"
Lapsed peavad leidma üles munad, mida lihavõttejänes olevat peitnud aeda (ka majja, korterisse või rõdule).

Lihavõtte ajal tuuakse tuppa ka pajutibud.

Sõpradele ja sugulastele saadetakse postkaarte, mis kujutavad tibusid värvitud munadega, lihavõttejäneseid munadega, pajuoksi jm. Lõuna-Eestis algas lihavõttest kiikumisaeg. Kiige püstitamine oli noormeeste ülesanne, 19. sajandil toodi selle tasuks kiigeseppadele kindaid ja vöid, kindlasti ka mune.

Setumaal ja väga mitmel pool mujal Euroopas veeretati mune mäest alla või piki puust munarenni. Kelle muna teise muna vastu puutus, sai selle endale.

Allikad: "Eesti rahvakalender" II, folkloor.ee