Paavst Johannes Paulus II kodumaast poolatarist nunna pilgu läbi

Poolas on katoliiklus segunenud slaavi vere ja totalitaarse süsteemi mõjutustega.

“Palverännakutes osalemine on Poolas, kui ühes usklikumas riigis, üsna levinud,” räägib Tallinnas Ristiku tänaval Ema Teresa halastusmisjonäride ordu tööd kureeriv poolatarist nunn õde Andrea. “Minu vend jäi väga haigeks ajal, kui ema minu sündi ootas. Arstid 12aastasele poisile pärast rasket operatsiooni elulootust ei andnud. Ema aga ühines palveränduritega, kes olid teel Czestochowa linna Maarja kabelisse. Palvetades poja tervenemise eest, lubas mu ema Jumalale lapse, keda ta ootas,” jutustab õde Andrea, kuidas temast jumalateener sai. “Minule ei rääkinud ema seda lugu enne, kui pärast meditsiinikooli lõpetamist, õena tööle asumise asemel, tundsin sisemist vajadust nunnaks saada. Ema Teresa Ordu nunnaks pühitsemisel järel paljastas ema mulle, mida oli Jumalale lubanud.”

Poola on sügavalt katoliiklike juurtega riik. Varssavi ja eriti Krakovi vanalinnas leiab kirikuid iga 50 meetri tagant. Ka Krakovi vanalinn on oma ainulaadse õhustikuga külastamist väärt.

Kaunid ja unikaalsed kirikud on omamoodi koduse atmosfääriga, kus tunned end oodatuna. Hiilguselt jäädakse küll õde Andrea sõnul alla Rooma katoliku kirikutele, aga sisult mitte. Sotsialismiaja veetis Poola kardinal pigem vangistuses, aga oma usku ja tõekspidamisi ei muutnud ning keeldus sotsialistliku valitsusega koostööst.

Teekond iseendani

Suurimad Poola katoliiklaste palverännakute keskused on mäekünkal asuv Czestochowa, olles tähtsuselt teine palverännaku koht Euroopas ning Kalwaria Zebrzydowska. Czestochowa on linnas Jasna Goras (selguse mäel) asuvasse Maarja kirikusse korraldatakse pea igast Poola linnast eri aegadel palverännakuid. Üks kindel kuupäev on 14.august, kui neitsi Maarja taevassevõtmise päevaks kümned tuhanded katoliiklased palverännakuteks kogunevad. “Minu kodukohast on Czes-tochowa ´sse 710 km ja eesmärgini jõudmiseks kulub umbes kümme päeva,” meenutab õde Andrea omi rännakuid. “Rännakutel süüakse, mida teelt õnnestub hankida ja ööbitakse telklaagrites. Nii pika vahemaa kõndimine nõuab tõsist pingutust, aga tunne, mis tuhandete õdede ja vendadega palvetades hinge jääb, on seda väärt.” Palverännak on midagi ürgset, kus võtad jalgsi lõppeesmärgi poole liikudes aega endasse ja oma mõtetesse süüvimiseks. “Arvan, et lennukiga või autoga sõites ei koge pooltki sellest kui kannatades sihtkohani liikudes. Peamine, et kindel siht silme ees oleks. Lõpuks jõuad ikka kohale ehk iseendani,” räägib Andrea.

“Poolas oma misjonitööd tehes olen paavst Johannes Paulus II poolt pühakuks kuulutatud ema Teresaga kohtunud isiklikult kolmel korral. Tavaliselt ei alustata pühakuks kuulutamisega enne, kui isiku surmast on möödunud vähemalt viis aastat. Pretsedendi tegi aga lahkunud paavst ise, ema Teresa kuulutati pühakuks vaid kaks aastat pärast tema surma.

“Eestisse tulekul võlus mind nimi, kuidas seda riiki kutsuti – Maarjamaa (Land of Maria),” meenutab ema Teresa missiooni korraldav õde Andrea. “Jumalal pidi olema Eesti suhtes mingi plaan, et selline nimi kasutusele võeti.”

Varssavi

Poola ei ole ega ilmselt saa niipeagi olema eestlastele eraldi turismisihtpunktiks. Kui seal aga põhjusega ollakse, siis Poola pealinnas, Varssavis, vaatamisväärsusi jagub. Kesk-Euroopa tähtsaim majanduskeskus on kiire, uhke ja modernne kahe miljonilise elanikkonnaga suurlinn. Varssavi vanalinna Stare Miasto värvilistel tänavatel valitsevad kunstnikud ja turistid. Siit leiab ka Euroopa kaunemaid parke – Lazienki oma veepealse teatri ja paleega ning Wilanow barokkstiilis lossiga. Varssavi vanim pilvelõhkuja on Kultuuri- ja Teadustepalee, mis on mitte ainult Poola, aga ka Euroopa üks huvitavaimaid ja suurimaid ehitisi. Samas on Varssavi seal leviva inimkaubanduse ja vaba-meelsusega katoliiklikule kogu-konnale pinnuks silmas.

Ema Teresa misjonitööd kureerib Eestis õde Andrea

•• 2003. aastast Eestis tegutsevad Ema Teresa misjonärid abivajajaid ei vali. Olgu tegu moslemi, hindu, kristlase, katoliiklase või babtistiga, majas on elukohti neljale kodutule. Supi-köögis käib suviti 40 ja talvel ikka 140 abivajajat. Õed külastavad ja toidavad ise kodutuid Kopli mahajäetud majades ja tänavatel. Õde Andrea sõnul tegeletakse just kõige vaesematega, enamjaolt haigete, alkohoolikute ja narkomaanidega. Ema Teresa on öelnud, et üksindus on kõige suurem haigus, mis viib inimesed alkoholi kuritarvitamiseni.

•• Ristiku tänava misjonäride majas on kodutud oodatud. Usk ja lootus on see, mille me kodututele lisaks toidule ja peavarjule tagasi anname. Abivajaja tunneb, et nad ei ole üksi ning neil on keegi, kes neist hoolib ja nende eest hoolitseb.