Pahtlit tuleb valida pinnast lähtuvalt
Reeglina kasutatakse pahtleid pinna silumiseks, aga ka näiteks viimistlemisel või keraamilise plaadi kinnitamisel seina.
Pahtlid jaotatakse vastavalt kasutusvõimalustele ja koostisele mitmesse kategooriasse: sise- ja välispahtlid, kuiv- ja vedelpahtlid, täite- ning viimistluspahtlid.
Ehituslikke kuivsegusid tootva AS-i Uninaks juhataja Guido Piksari sõnul on sisepahtlid peamiselt kipsi-, liimi- või tsemendipõhjalised. Välispahtlid on pea kõik tsemendipõhjalised, kuna see tagab niiskuskindluse.
“Krohvi ja pahtli vahel on tänapäeval väga väike vahe,” lisab ta.
Pahtli valimisel tuleks arvestada töödeldavat pinda, keskkonda, kus see paiknema hakkab ning millist lõpptulemust soovitakse saada – kas pahteldatud ala värvitakse, kaetakse tapeediga või plaaditakse.
“Kõigepealt peaks vaatama, milline on aluspind,” ütleb kuivsegudega tegeleva Mira Ehitusmaterjalid OÜ tegevjuht Vaiko Ikkonen. Ehitustoodete firma OÜ Kiilto Eesti müügijuhi Mart Luhari sõnul tuleks arvestada ka aluspinna aukude suurusega. Kui augud on kuni kahe millimeetri sügavused, piisab peenpahtlist. Suuremate aukude korral tuleks kasutada suuremateralist pahtlit.
“Mida jämedam on tera, seda paksemat pahtlikihti saab panna, kuid pind jääb krobelisem,” lisab Ikkonen. Värvimisel peaks pind olema peenpahtliga viimistletud ja väga sile. Tapeedi või plaatide paigaldamisel piisab ka suureteralise pahtliga viimistlusest. Jämedateralisemat pahtlit on hiljem raskem lihvida ja töödelda.
Plaatimiseks tuleb aga kasutada vastupidavat ja tugevat pahtlit. Kõige tugevamad on tsemendipõhjalised pahtlid.
Luhari jaotab silumismaterjalid veel ka põranda- ja seinapahtliteks. Üks liik põrandapahtleid võimaldab töödelda kaldega pinda nii, et pahtel ei valguks. Teisel juhul kasutatakse isetasanduvaid pahtleid, et põrand jääks ühtlaselt tasane ja pahtel täidaks kõikvõi-malikud avad. “Seinapahtel ei tohiks aga üldse valguda,” lisab ta.
Müügil on kahte liiki pahtleid – kuivad ja vedelad. Esimesed on reeglina odavamad, kuna vedelpahtli hinda tõstab taara ja pakendamine. Kuivpahtlile tuleb kasutamiseks lisada vett.
Piksari sõnul on kuivpahtli eeliseks see, et kasutaja saab seda segada vastavalt vajaminevale kogusele. Vedelpahtli plussiks on aga kohene kasutusvalmidus.
Pärast vee lisamist kuivpahtlile tuleks arvestada, et neil on erinev tardumisaeg. Liimipõhjalist pahtlit saab kasutada umbes ööpäev pärast vee lisamist segule, tsemendipõhjalist neli tundi ja kipsipõhjalist pahtlit umbes pool tundi pärast veega segamist.
Pahtlite hinnaskaala on väga erinev – 25-kilogrammine pakk võib maksta 100 kuni 500 krooni.
