Päkapikkude maaletulek
Enamik praegustest 30-aastastest ja vanematest ei osanud päkapikukommist aknal lapsena isegi unistada. Kümmekond aastat noorematele olid jutud õhtuse hambapesu ja päkapiku öise ilmumise seosest iseenesestmõistetavad.
Nüüdsetele mudilastele toob päkapikk kommi sussi sisse igal hommikul ja iga ilmaga. Nii võivad ka päkapikud olla üks tunnus, mis eristab põlvkondi.
Eesti Rahva Muuseumi 34-aastane giid-pedagoog Merike Toomas ei osanud lapsena punase mütsiga hommikuks sussi sisse kommi toovast tegelasest puudust tunda: sellist meest ega tema pärast korraliku käitumise sundi polnud tollaste laste jaoks lihtsalt olemas. Tõsi, praegu oskab ta rääkida, et päkapikkused haldjarahva esindajad olid eestlastele teada juba ammustest aegadest. Neid vaid nimetati teisiti ning nad polnud ei head, punased ega toonud ka kommi.
TAVA TULI VÄLISMAALT. 1970-ndatel aastatel sündinute seas hakkasid aga üha rohkemad detsembriõhtutel sussi aknalauale sättima. Kõige enne tulid päkapikud külla lastele, kel oli jõulupakke ja nendega ühtlasi jõulukombeid saatvaid välismaa sugulasi või kes elasid Soome televisiooni nägemispiirkonnas. Neis kohtades levis päkapiku-komme kiiresti, sest kui lasteaiarühmas üks laps hommikustest kommi-üllatustest rääkis, jõudsid sussid samal õhtul ka teiste kodude akendele.
Enamikes Lõuna-Eesti kodudes teadsid lapsed päkapikke ootama hakata aga alles 15 aastat tagasi. Eesti telekanalitel oli päkapikk veel 1980-ndatel harv külaline ja pigem Lumivalgukese etenduse pöialpoisi sarnane pruntis paksuke.
Niisamuti lasteajakirjades: paarikümne aasta tagustes Tähekestes räägivad luuletused ja jutud päkapikkudest kui näärivana töömeestest-asjaajajatest, kes pakivad kinke, loevad laste kirju, korraldavad näärimehe teekonda jne. Kui nad ka akende taga käisid, siis mitte kommi toomas, vaid näärivanale laste käitumisest raportit koostamas.
Alles 1987. aastal ilmub Tähekeses näärijutt tüdrukust, kes näeb, kuidas ema ta sussi sisse öösel kommi käis panemas. Järgmistel aastatel jõuavad kommitoojad päkapikud ka laste luuletustesse. Nii kirjutas tulevane miss Ly Jürgenson 1988. aastal: “Hommikul, kui ärkan, on mul rõõmus meel/ näen, et kink on sussi sees/ Tean, et selle sinna pannud päkapikumees.”
Tollane Tähekese alaline autor Leelo Tungal mäletab, et uue motiivi sissetoojaks lastekirjandusse olid noored emad. Ta ise sobib siin hästi näiteks: kui kahe vanema, 1974. ja 1975. sündinud tütre detsember tähendas vaid jõuluvana ootust, siis 1979. aastal sündinud noorimal käisid ka päkapikud.
Kuigi just naised on ühiskonnas need, kes laste kasvatamise, kommete ja tavade kohta infot vahetavad, ei mäleta praeguste 30-aastaste emad, et sõbrannadega oleks päkapikutsemist kaalutud.
POPULAARSEIM TEGELANE. “Ma ei ole tõepoolest mõelnud, kust see päkapiku asi tuli – mingil hetkel lihtsalt olid sussid aknal,” ütleb kauaaegne lasteaednik Alide Nurms, kelle 1966. aastal sündinud poeg vedas jalanõud päkapikuootele juba viie-kuue aastaselt. Samasuguse enesestmõistetavusega õpetasid oma lapsi päkapikke ootama neist ise ilma jäänud praegused 30-40 aastased.
Tänaste laste jaoks on öösiti sussi kallal käivast päkapikust saanud nõnda jõulukuu populaarseim tegelane, kelle kõrval kahvatub ka vaid üks kord saabuv ja paki eest salmi nõudev jõuluvana. Seegi on näha laste luuletustest, ütleb ajakirja Hea Laps toimetaja Tungal – kui jõuluvana üle kiputakse neis “kana”-riimidega nalja heitma, siis päkapikk on lapsautoritele oma mees. Pealegi pole ta enam ammu hirmu ja armu jagamise vahend vanemate jaoks: komm ei teki sussi sisse enam lapse tublide tegude eest, vaid lihtsalt sellepärast, et on jõuluaeg.
