Paljas keha valguse ja varju piiril
Erootika leidis kasutust fotograafias ja filmis juba nende kunstialade tekkimisel, kuid alasti keha ja seksuaalsus jõudsid esinduskinodesse alles 1960. aastate lõpus, kui lääne kultuur oli seksrevolutsiooni harjal.
Kuni 1960. aastate lõpuni oli paljas keha ja seksuaalse sisuga filmistseenid surutud kõrvaltänavatele, kus nad olid sisuliselt ühel pulgal prostitutsiooniga. Kirjutamata euroopalik moraalikoodeks nägi ette, et filmilindile jäädvustatud seksuaalsus peab jääma väljapoole avalikku elu, selle ohjeldamisega tegelesid kombluspolitsei ja muud selleks loodud institutsioonid.
Seda mõttemalli ei suutnud murda isegi pärast Teist maailmasõda mitmes Euroopa riigis populaarseks saanud nudism, mida propageeriti muuseas ka Teise maailmasõja aegses Eestis, ilmutades ajakirjades askeetlikke fotosid enamasti looduse keskel viibivatest paljastest inimestest.
Murrang tuli koos 1960. aastate lõpu vasakpoolse noorsooliiikumisega. 1967. aasta lõpus tungles Ameerika noorsugu kassasabas, et näha Dustin Hoffmani läbimurdefilmi "Abiturient". Hiljem Berkley Ülikoolis barrikaadidele tõusnud hipipõlvkond samastus 21-aastase keskkoolilõpetajaga, kellel on seksisuhe oma sõbratari emaga.
Tolle aja kohta avameelsed seksuaalse sisuga stseenid, kus noor Dustin Hoffman sattus Anne Bancrofti mängitud küpse iluduse võrku, õhutasid noorsoo protestivaimu. Filmi muusika, mille laulis sisse duo Simon ja Garfunkel, on siiani 1960-ndate popi klassika.
Edasi läks juba tõusvas joones, aina vähem riideid seljas ja veel avameelsem seksuaalsuse näitamine. 1967. aastal valminud Vilgot Sjömani seksuaalse tärkamise lugu "Ma olen uudishimulik (Kollane)" linastus menukalt Rootsis ja tegi hiljem läbi publikurikkad seansid läänemaailma kinodes.
Paljas keha ja erootilised stseenid olid murdnud välja pimedatelt tänavatelt, kus nad jagasid peep-showde ja sekskaupluste naabrust. Filmikunsti jõudnud seksuaalsus kandis vasakpoolsele protestivaimule omaseid loomulikkuse ja puhtuse ideaale.
Seksrevolutsiooni-järgne vabanemine andis suurtele Itaalia rezhissööridele võimaluse tuua seksuaalseid stseene oma ideoloogilistesse konstruktsioonidesse. Pasolini segas seksuaalsuse võimuga ("Teoreem"), Antonioni klassikaks saanud filmides on seks osa tema isikupärasest maailmapildist, mis jõuab "Casanovas" iroonilise tunnetuseni.
Seitsmekümnendate alguses tehti koguni katse tuua hardcorei stseenidega filme esinduskinodesse. Ameerikas jõudsid suurele ekraanile Bill Osco pornofilm "Mona" (1971) ja Art ning Jim Mitchelli seksfilm "Rohelise ukse taga".
Euroopa kinos tekkis seksuaalset sisu kandev mängufilm, mis laiutas peatänaval koos väikekodanliku meelelahutusfilmi ning kunstikinoga. Hollandlase Just Jaechkini "Emmanuelle" tõusis rahvusvaheliseks löökfilmiks ja Emmanuellei mängiv modell Sylvia Kristel sai üheks ajastu sümboliks.
Champs-Elyseel asuv Pariisi mainekas kino Triomphe näitas "Emmanuellei" järjest alates tema esilinastusest 26. juunil 1974 kuni 6. veebruarini 1985.
Euroopa kultuuri ilmus kunstikino ja pornotööstuse vaheline tsoon, kus töötas näiteks Itaalia re_issöör Tinto Brass, kelle parimad filmid nagu "Kitty salong", "Caligula" ja "Miranda" on osa maailma filmiklassikast. Brass töötas oma vallatutes filmides koos esmaklassiliste näitlejatega nagu John Gielgud, Ingrid Thulin, Helmut Berger, Malcolm McDowell. Brassi filmid on paigutatud seksplotationi alaliiki, mida iseloomustab manada kaadrisse võimalikult kiiresti võimalikult palju paljaid naisi.
Mida on eestlastel vastu panna? Paljas Evald Aavik, kes Mark Soosaare filmis "Jõulud Vigalas" mõtleb ennast tõrres pestes elu üle järele. Kahe viimase kümnendi eesti filmides on rohkesti voodistseene, kuid nende kohta ei saa öelda, "põhjamaiselt talitsetud", sest Põhjamaade kino on täna seksiasjades avameelsem.
