Paranoikud on pidevalt valvel ning otsivad varjatud viiteid
“…patsient kujutleb, et tema ümber toimuval on mingisugune salapärane mõju tema isikule. Pilved taevas edastavad teatavate märkide vahendusel teda puudutavat erakordselt detailset infot. Pimedas kõikuvad puud arutavad omavahel märkide keeles tema kõige varjatumaid mõtteid. Kivikesed, plekid või ka päikesekiired moodustavad mustreid, mis edastavad mingisugusel kohutaval moel sõnumeid, mida tema peab tõlgendama. Kõik esemed on justkui salakirja võtmed ja temal on igal pool peaosa täita. Ta peab olema pidevalt valvel ning pühendama iga minuti oma elust kõikvõimalike sõnumite de?ifreerimiseks.”
See omapärane visioon Vladimir Nabokovi romaanist väljendab küll liialdatult ja poeedi sule abil paranoia olemust. Termin “paranoia” pärineb Vana-Kreekast ja selle tähendus võiks olla “mõistus iseenda kõrval”. Vanad kreeklased kirjeldasid nii igasugust meeltesegasust, vaimset kõrvalekallet või pentsikut mõttelaadi. Sellest ajast alates on paranoiaga tähistatud erinevaid luuludega häireid. Tänapäeval kasutavad psühhiaatrid seda kahe häire – paranoiline isiksus ja paranoiline skisofreenia, puhul.
Puudub huumorisoon
Paranoilise isiksushäirega inimesele on iseloomulik pidev rünnaku ja reetmise kartus (ja ootus). Paranoikud on kahtlevad, kergesti solvuvad, neil puudub igasugune huumorisoon, nad võtavad kergesti sisse kaitsepositsiooni, peavad kaua vimma, kaitsevad visalt oma õigusi, on vaidlushimulised ja sageli ka sõjakad. Harva näitavad nad välja õrnusi ning hoiduvad intiimsustest; sageli tunduvad nad pinges olevana ja jõhkratena. Paranoikud leiavad seoseid kõikjal, mitte miski ei ole juhuslik. Nende hinnangul jälgitakse neid pidevalt, nad näevad teiste ohututes tegudes rünnakut oma isiku suhtes. Nad on kogu aeg valvel, otsides varjatud viiteid.
Kui sellised inimesed on kord juba midagi endale pähe võtnud, otsivad nad tõestust oma kahtluste kinnitamiseks. Ja nende arvamust on peaaegu võimatu muuta. Juhul kui neil midagi ebaõnnestub, on nad veendunud, et see juhtus kellegi teise süül. Mõned neist on ülbed, samas on teised pigem salatsevad, sest nad kardavad, et kõike, mida nad ütlevad või teevad, kasutatakse hiljem nende vastu. See hirm võib vahel ka täide minna, sest ilmselge külmus ja ülbus teiste suhtes muudab ka partnerid ebakindlaks; usaldamatus omakorda provotseerib usaldamatust. Ja, nagu öeldakse – isegi paranoikutel on vaenlasi. Tegelikult ongi just paranoikud need, kellel on palju vaenlasi, sest nende suhtumine ja käitumine kutsub esile vaenulikkust. See toidab omakorda taas nende kahtlusi.
Ametliku definitsiooni kohaselt on paranoilise isiksushäirega inimeste esinemissagedus väike, umbes 1% populatsioonist. Kuid paranoia sümptomeid esineb ka teiste isiksushäirete juures. Paranoilist isiksushäiret klassifitseeritakse kui ühte eriskummalist või ekstsentrilist isiksushäiret, mis võib esineda koos skisoidse isiksushäirega (omane on emotsionaalne külmus, lähisõprade puudumine) ja skisotüüpse isiksushäirega (iseloomulikud on omapärased uskumused, kahtlustav käitumine, sotsiaalne isoleeritus). Paranoilisi iseloomujooni on täheldatud ka antisotsiaalse isiksushäirega inimestel (neile on omane sõjakus, ülbus, teiste inimeste süüdistamine); kompulsiivse isiksushäirega inimestel (sellistele inimestele on iseloomulik väiklus, kangekaelsus, jäikus ja eneseõigustamine) ja nartsisliku isiksushäirega inimestel (neile on omane ülbus, eneseuhkus ning -kesksus).
Luulud
Paranoilist skisofreeniat iseloomustavad luulud või hallutsinatsioonid inimestel, kelle mõtlemisvõime ja emotsionaalsus on suhteliselt hästi säilinud. Mõned peavad seda tüüpi häiret ka omaette skisofreenia tüübiks; teised aga peavad seda üheks juba olemasoleva skisofreenilise häire arenguetapiks või alavormiks, mis kutsub ajuti esile erinevaid sümptomeid. Nagu ka paranoilised isiksushäirega isikud, nii on ka skisofreenia diagnoosiga patsiendid paranoia faasis vihased, jäigad ja sõjakad. Vastupidi paranoilise isiksushäirega inimestele esinevad neil luulud – see tähendab välise reaalsuse valesti tajumist, mis säilib vaatamata teiste arvamusele ning vaatamata ilmselgele ja ümberlükkamatule tõendusmaterjalile vastupidi. Luuludega inimesed kuulevad laimavaid või neid hirmutavaid hääli; nad usuvad, et teised suudavad nende mõtteid lugeda või on veendunud, et nad on müstiliste tulnukate võimu all. Paranoiline isiksushäire võib olla geneetiliselt seotud skisofreeniaga, kuigi vastav tõendusmaterjal on siiski ebakindel.
Sümptomina esineb paranoiat ka paljude teiste psühhiaatriliste häirete ja somaatiliste haiguste puhul – maania, depressioon, epilepsia, Alzheimeri tõbi, alkohoolne intoksikatsioon ja alkoholi võõrutus. Stimuleerivate ravimite väärkasutajatel võivad areneda sümptomid, mis sarnanevad paranoilise isiksushäirega. Stimulantide suur doos võib põhjustada psühhoosi, mis sarnaneb paranoilisele skisofreeniale. Vanemad inimesed, kelle ümbruse tajumist häirivad kurtus, isolatsioon või degeneratiivne ajuhaigus, võivad hakata kahtlustama, et neid räägitakse taga, nende järel luuratakse või nad on langenud varguse ohvriks.
Paranoia võib olla ka kohanemishäire sümptom, eriti kui kohanemisraskused on tingitud ootamatust keskkonnavahetusest.
Klassikaline näide on siinkohal kultuuri?okk, mida tajuvad immigrandid, kes on tõugatud võõrasse keskkonda võõraste inimeste keskele, kelle kombeid nad ei tunne ja kelle keelest nad ei saa aru.
Luululised häired on teine paranoilise mõtlemise allikas. Need sisaldavad somaatilisi luulusid (valearvamus, et oled haige või suremas); erotomaaniat (valearvamus, mille kohaselt on keegi sinusse armunud); suurustusluul (valearvamus, mille kohaselt inimene tunneb end tunnustamata pühaku või geeniusena); tagakiusamisluul (valearvamus, mille kohaselt on inimene veendunud, et tema järele luuratakse, tal võib olla hirm mürgitamise, kallaletungi või reetmise ees).
Paranoia olemus
Paranoilised sümptomid arenevad erinevate intellektuaalsete, emotsionaalsete ja orgaaniliste häirete tagajärjel, sest need on inimese seoste loomise ja tähenduse andmise võime tagajärg. Kalduvus segi ajada põhjuseid ja tagajärgi ning süüdistada pigem inimesi kui asjaolusid on universaalne. Teatud määral peab iga inimene nii reetmise kui ka pettuse suhtes valvel olema. Igapäevases kõnes on sõna paranoiline kaotanud luulu või häire tähenduse.
Inimesed, kes kirjeldavad end paranoilisena, peavad silmas pigem seda, et nad on õigustatult kahtlustavad või valvsad. Normaalne valvsus võib väliste asjaolude (nt immigrandid, kel on kultuuri?okk) või orgaanilise haiguse mõjul areneda reaalseks paranoiaks. Samas võivad mõned inimesed olla ka loomupäraselt ülitundlikud igasuguste vaenulikkuse ilmingute suhtes.
Sigmund Freudi teooria on vahest parim selgitamaks paranoiat, mis on arenenud ilmselge orgaanilise põhjuseta. Freudi järgi on paranoia on psühholoogiline kaitse, mis tekib siis, kui lapsepõlves allasurutud impulsid taaselustuvad mingisuguses täiskasvanuea kriisis, kui need on ülekantud kahtlustesse ja luuludesse – see on oma teadvustamata soovide omistamine teisele isikule. Näitena võib tuua inimese, kes on väga vihane kellegi peale, kuid kes eitab oma viha, olles samas veendunud, et isik, kelle suhtes ta tegelikult viha kannab, ründab teda.
Projektsiooni ehk ülekandmist peetakse siiani paranoia puhul kõige olulisemaks. Paranoikud ei suuda teadvustada, et nad tunnevad end kasutuna, seetõttu nad väidavad, et neid kritiseeritakse. Süütunde tõttu on nad veendunud, et nende suhtes kasutatakse valesüüdistusi. Abitust tundes väidavad nad, et neid tahetakse üle kavaldada. Nad mõtlevad pidevalt oma väidetavate jälitajate peale. Seega tundub neile, et jälitajad mõtlevad omakorda pidevalt neist.
Vastuvõtlikul või õrnatundelisel isikul võivad paranoilised luulud tekkida mõne õnnetuse, ebaõigluse, valesti mõistmise, isegi intiimsuse või vastutustunde suurenemise tõttu – igasugune pingeid tekitav olukord võib olla selle põhjus. Luululised seletused annavad neile teadmise, kus hädaoht varitseb ja mille suhtes tuleb valvel olla.
Ravi
Paranoiale kalduvate inimeste ravi on keeruline. Kui paranoia jõuab luulude tasemeni, on abi antipsühhootilistest ravimitest. Samas võib arsti jaoks osutuda tõeliseks väljakutseks aidata inimesel teadvustada probleemi. Kuid paranoia võib püsida isegi psühhofarmakoloogilisele ravile vaatamata.
Paranoilise isiksushäirega inimesed tulevad enda hinnangul üldiselt kenasti toime ja enamasti muretsevad teised nende käitumise pärast rohkem. Usaldustunde puudumise tõttu kardavad paranoikud kellestki sõltuda. Nad võivad hakata abi otsima siis, kui paranoilised hirmud taanduvad ja asemele tulevad depressioon ning ärevus. Kuid ka siis võivad nad ravile minna vastu tahtmist ja katkestada selle enneaegu. Teraapias on nad parimal juhul kergestiärrituvad ja valvsad, halvemal juhul põlglikud, vaenulikud, isegi kardetavad.
Arstid, kes soovivad säilitada töiseid suhteid paranoilise isikuga, peavad vältima sattumist projektsiooniobjektiks. Nad peavad pakkuma mitteparanoilise käitumise mudeleid ja nad ei tohi lubada, et neist saab kas agressor või ohver. Arst peab usalduslikku suhet järk-järgult rajama, olemata seejuures ülemääraselt sõbralik. Vältida tuleb viha või kaitseseisundit. Sellise inimesega tuleb olla täiesti aus, sest ta on ülitundlik igasuguse pettuse suhtes.
Paranoiliste uskumuste üle vaidlemine või nende otsene vastandamine on ebaefektiivne, igasuguseid seletusi tõlgendatakse peamiselt süüdistustena. Selle asemel peab arst aitama patsiendil teadvustada neid tundeid, mille vastu ta on end senini kaitsnud. Mõned ütlevad ka, et depressioon on hea märk, sest see osutab, et patsient suudab projitseerimisest üle saada ja hakkab mõistma oma haavatavust. See omakorda aitab erinevaid detaile paremini mõista – mis kutsub esile paranoilisi mõtteid, kuidas nad mõjutavad patsiendi tundeid, millal ning miks nad tekivad ja kaovad? Kognitiivne käitumisteraapia parandab sotsiaalseid oskusi ja vähendab ärevust. Sellega võib vähendada ühtlasi ka tundlikkust kriitika suhtes. Eduka teraapia puhul kaob projektsioon aegamööda. Isegi kui patsient ei loobu kõikidest umbusklikest või kahtlustava sisuga mõtetest, võib paranoiliste tunnete intensiivsus väheneda ja paranoilised mõtted vähem kurnavaks muutuda, andes sellega inimesele võimaluse iseenesega paremaks toimetulekuks.
Paranoilise isiksushäire definitsioon
Laialt levinud usaldamatus ja kahtlus, mis põhjustavad selle, et inimene mõistab teiste isikute motiive pahatahtlikena. See sisaldab vähemalt nelja alljärgnevast tunnusest:
•• veendumus, et teised ekspluateerivad teda, teevad kurja või petavad;
•• kogu tähelepanu on hõivatud alusetutest kahtlustest ümbritsevate inimeste lojaalsuses või usaldusväärsuses;
•• reetmishirmu tõttu on raske kedagi usaldada;
•• loeb varjatud ohte ja solvanguid välja täiesti süütutest märkustest või sündmustest;
•• peab kaua viha;
•• märkab rünnakuid iseloomu või reputatsiooni suhtes, mida teised ei märka, ja annab sellistele rünnakutele kiire vasturünnaku;
•• põhjendamatu armukadedus.
Kohandatud Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni Diagnostika ja Statistika Vaimsete Häirete Käsiraamatu (American Psychiatric Association’s Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders) neljandast väljaandest.
Kommentaar
Evelin Eding, PERH-i Psühhiaatriakliiniku psühhiaater
Paranoia on omane väga paljudele psüühikahäiretele ja seega võib väita, et see häire on üsna levinud. Paranoia väljendumise sügavus võib erinevate haiguste puhul olla väga erinev ning võib erinevatel ajaperioodidel ka ühe inimese puhul väljenduda erineva intensiivsusega. Artiklis on öeldud, et paranoilise isiksuse-häirega inimesi on populatsioonis umbes 1%, kuid siia tuleb lisada ka paranoilist skisofreeniat põdevad, mõningate teiste isiksushäirete all kannatavad inimesed, üleminekuea paranoiat põdejad, osa Alzheimeri tõbe põdevatest inimestest, kes on muutunud väga kahtlustavaks ja süüdistavaks, kroonilise alkoholismi tühistusena esinevat paranoiat ja armukadedust põdevad inimesed jm psüühikahäireid põdejad, kelle vaevuste hulka võib kuuluda paranoia. Seetõttu võib paranoiat ilmselt esineda ühel või teisel kujul ca 5%-l elanikkonnast ehk rohkem kui 5l inimesel 100st.
Ravivõimaluste osas ei erine Eesti oluliselt teistest Euroopa riikidest. Ravi on keeruline, sest tulemuslikkus sõltub muuhulgas psüühikahäirest (isiksusehäire, alkohoolne paranoia, skisofreenia, Alzheimeri tõbi vm) ja patsiendi koostöövõimest. Et patsient ei tunnista tihti oma haiguslikku seisundit ning paranoia lähtumist endast, on nende koostöövalmidus nõrk. Nad on tihti ka äärmuslikult kahtlustavad nii arsti kui ka määratud ravi suhtes.
Farmakoteraapia osas on enamlevinud ravimiteks neuroleptikumid, mis vähendavad agressiivsust, vihameelsust, vaenulikkust, ärrituvust, pahurust, hirme, korrastavad luululist mõtlemist, parandavad enesetunnet ja osaliselt meeleolu. Kasutatakse Haloperidoli, Zyprexat, Risperidoni, Soliani, Betamaxi, Orapi jt. Preparaadi ja annuse valikul lähtutakse patsiendi üldisest enesetundest ning ka muudest kaebustest peale paranoia (depressiivne või maniakaalne meeleolu, meelepettelised elamused, agressiivsus või hirmud, sundnähud, unehäired jpm). Eestis on haigekassa liikmetele enamik maailmas kasutatavatest neuroleptikumidest 100% või 50% hinnasoodustusega kättesaadavad.
Teised ravimitegrupid, mida ravis kasutatakse või kombineeritakse on antidepressandid ja meeleolustabilisaatorid. Need vähendavad ärevust, haavatavust, agressiivsust, ärritatavust, masendust, hirme.
Nagu artikliski märgitud on oluline osa psühhoteraapial, mis aitab patsiendil oma hirme ja teda varitsevaid reaalseid ohte mõista. Samuti õpib ta nendega toime tulema. Rõhutatud on paranoia psühhoteraapia keerukust ning pikaajalisust, mis nõuab terapeudilt suurt kaastundevõimet, soojust ning pikaajalist kannatlikkust.
Viimase 15 aasta jooksul on Eestis psühhoteraapia kättesaadavus mõnevõrra paranenud. Nii farmakoteraapia kui ka psühhoteraapia on pikaajalised ravimeetodid, mille eesmärk on parandada patsiendi toimetulekut suhtlemisel ja tööelus, enese eest hoolitsemisel. Samuti turvatunde ja usalduse tõus, mille kaudu paraneb elukvaliteet.
Erinevatel eluperioodidel on paranoia käes kannatanud Oscar Wilde, Isaac Newton, Ludvig van Beethoven, Hans Christian Andersen, Kurt Cobain, Charles Dickens, Hermann Hesse, Ernest Hemingway, Vincent van Gogh, Robert Schumann, Marilyn Monroe, Virginia Woolf jpt.
Tõlkis Kristi Tael, SA Tartu
Ülikooli Kliinikum avalikkussuhete juht
