Pärispea, see Eesti põhjapoolseim pea
Istun Eesti kõige põhjapoolsema päikese all ja vahin lummatult rahne, kive ja kivikesi minu ümber. Neid on siin tõepoolest igat värvi. Meri on kivid aegade jooksul nii siledaks lihvinud, et pane või põsk vastu.
“Pärispea poolsaar, Purekkari neem” – see kõlas koolis geograafiaõpetaja suust kui luuletus. Kui aga tahtsime minna vaatama, et kuidas see Eesti põhjapoolseim neem siis välja ka näeb, juhtis õpetaja jutu mujale. On asju, mida tuleb õppida, ent mida ei tohi vaadata.
MAA EHITUSE ÕPPEVÄLJAK. Nüüd on pooleteise kilomeetri pikkune Purekkari neem, üks Põhja-Eesti pärleid, tahtjale kenasti avatud. Telkimisplats neeme ees ja NL sõjameestest radarimäed vaateplatsideks veel lisaks.
Vantaas Soome teaduskeskuse Heureka ees on plats, kuhu välja pandud Soome eri paikadest pärit kivid. Purekkari neemele on need kivid loodus ise kenasti kokku kandnud, ümaraks silunud ja lisaks veel kibuvitsapõõsaste, nõmmliivateetuttide, männijüsside ja pihlakapuudega kaunistanud. Tõeline õppeväljak mõneks Maa ehitust käsitlevaks tunnikeseks.
Pärispea teed on head ning kummalisel kombel leidub siin ka teeviitasid, mis nii mõnelgi pool Eestis suisa harulduseks muutumas. Eesti reegel on, et mida vähem elab paikkonnas rahvast, seda paremad on teed. Suurpea tontlike kunagise sõjauuringute keskuse lobudike vahelt kulgeb läbi tipptasemel asfalttee. Siit-sealt paistab Loksa üle Hara lahe. Sellisest kaugusest tundub see kena linnakesena oma kolme murtudnokalise kraanaga esiplaanil.
Teine Eesti reegel on, et mida rahulikum on paikkonnas elu, seda rahulikumad on koerad. Loksa lähedal peab olema üsna ettevaatlik, et mõni peni sulle rattakummi külge ei hüppa. Poolsaare tipus jooksevad koerad aga ratturile vastu, ega tee teist nägugi – neil oma tähtsad toimetamised.
MUNGAD MERERÖÖVLIKS. Teist nägu sunnib tegema hoopis Pähklimänniku nimeline üllatus, mida ei leia parematelt kaartideltki. See Pärispea küla all laiuv luitemännik varjab enda taga hõrgu ja hästisäilinud rannataimestikuga mereranna, millist Eestis harva leida. Teab, kas samalaadne üllatus tabas ka sakslaste eest taandunud sõjapõgenikke, kes pärimuse järgi 1219. aastal nüüdsele Pärispea külale aluse panid. Vist mitte, sest küla nimetati Pärnispeaks kaugele merele paistnud pärnasalu järgi.
Kaugele Soome poole tungiv Pärispea poolsaar on läbi aegade tähtis olnud. Nii tähtis, et Taani kuningas kinkis selle kunagi 750 aasta eest Ojamaal asunud tsistertslaste ordu munkadele.
Veel hiljuti kandis Hara laht Papilahe ja Eru laht Mungalahe nime. Mungad muutusid paganlikul Pärispeal üsnagi asiseks, hakkasid mereröövliteks ja valemajakameesteks.
Asiseid mehi on poolsaarel elanud hiljemgi. Tihedalt kaubeldi soomlastega, saadi veresugulastekski. Ja hiljem, salapiirituse aegadel kulus sugulus teispool lahte marjaks ära. Marjadest said viljad, mida 1930. aastatel ehitatud suurejooneliste Viinistu majade järgi siiani näha võib. Kõik ikka piirituserahadest.
PÕHUST SEENI. Nüüd pole viinakaubandus enam nõnda tulus. Viinistu kõrtski on lahti vaid nädalavahetustel. “Tegime selle rohkem enda lõbuks,” ütleb üks kõrtsi omanikest, külavanem Ivar Adler. Hoopis tõsisem ettevõtmine on seenekasvatus. Kunagisest Viinistu kalatööstuse hoonelahmakast üks osa ruume asub rauduste taga. Kullahunnikuid ja rahakotte seal siiski ei ole. Kotid ometi. Laest rippuvad, mustad. Augud sees, aukudest aga pungitavad end välja austerservikud.
Siin tehakse põhust maitsvat seenerooga. Brigadir Valdo Voogjärv näitab, kuidas viljateradel kasvatatakse seeneniistikku, kuidas see siis eelnevalt steriilseks tehtud põhuga kokku segatakse. Niiskes ja soojas ruumis kasvab seen kähku, kilo kuiva põhku annab kilo austerservikut. Kokku kaks tonni kuus.
Järgmisel aastal tähistab Viinistu küla oma esmamainimise 630 aasta sünnipäeva. Külavanem Adler keerab õhtul küla muuseumi ukse lahti ja näitab, mis näidata on. Mohni saare majaka lamp. Silgukäpp. Küürmold. Muidugi pönttüd, need kuulsad piiritusekanistrid. Uudistama tuleb ka Jaan Manitski, kes leiab väljapanekust oma vanaisa foto. “Tähtis mees,” tõdeb mees, kes vanemate süles siit üheaastasena Soome põgenes. Nüüd peab Manitski seenefarmi ja kavatseb hakata edendama Mohni saart.
Viinistu muuseum võiks olla uhkem, kui mitte Tallinnas asuv Meremuuseum siit aastate eest osa eksponaate minema poleks viinud. Hoiutingimused polevat vajalikud olnud. Külaelanikud kahetsevad lugu siiani ja arvavad teadvat, et filmimeestele piiritusefilmi jaoks Meremuuseumist välja laenatud piirituseanumatest osa kadunuks jäigi.
KAJAKAD KURGEDEKS. Sõidan läbi Turbuneeme küla, kus kenale neemikule on ehitatud kiik nagu neid poole sajandi eest veel pea igas külas leidus. “Pärispeal on loodus kaks nädalat ees,” ütleb Ahju Johannese talu noor peremees. Veidi edasi Kasispea poole lebab kadastiku veerel hiiglaslik Jaani-Tooma suurkivi, keskelt pooleks vajunud, justkui oma suurust häbenedes.
Kogu Pärispea poolsaargi tundub oma suurust häbenevat. Avab end vaid mereranna ääres. Poolsaare keskele ei vii ühtegi teed – kes teab, mis seal varjul on. Viinistu rannast vaid sajakonna meetri kaugusel olevat järvesilmagi kutsutakse Maalaheks. Maa algab siin veel enne, kui meri lõppeda saab.
Merest ei tahetagi lahti saada. Vana meremees Harri Sandström näitab uhkusega oma viie aasta eest tehtud paati, mis rannas kenasti ülevärvituna ja presendi all meresõitu ootab. Männiplangud painutati aurutades. “Tegin selle purjepaadiks,” nendib 80-aastane Sandström, kes on muude tegemiste seas kirjutanud raamatu Lahemaa randlaste elust. Sandströmite sadamas on kivi, millele tehtud kriipsud näitavad vee kõrgust. Praegu on vesi nullis. See tähendab, et tavapärane.
Tavapärane pole ometi, et siinsamas rannas kasvavad mägimännid. Siin on mängus poeg Eeriku käsi. Veerand sajandi eest istutas ta maha esimese võõramaa okaspuu. Ja nüüd on tema dendropark paisunud peaaegu 600-liikmeliseks pargiks 45 okas- ja 20 lehtpuuliigiga. Jalutame mööda serbia kuuskedest ja balsami nulgudest, kalifornia poolküpressidest ja hallmändidest. Nuusutame kanada ebatsuuga mõrkjat lõhna ja imestame äädikapuu üle. Iga puu kohta pajatab noor Sandström mulle loo, iga käbikese kohta on midagi põnevat ütelda. Kuulan teda ja unustan mehe juttu üles märkida. Seda ei saagi kirja panna, seda tulebki ise kuulata. Suveõhtu on rahu ise, ja vägisi tahaks olla mõni vaikselt tukkuv korea nulg siin Kasispea mere ääres.
Kuid kaklejaid on siingi. Pesaaluse, mille linnuvaatleja Eerik Sandström vana elektriposti otsa kurgede tarbeks ehitas, on kaks aastat järgemööda vallutanud kajakad. “Kuidas nad küll oma pojad siit alla saavad,” imestab mees. Seevastu Viinistus on lapsed traditsioonikohaselt toodud suure veepiiril konutava Mustkivi tagant, mille peal kajakaid karjakaupa istub. Miski neid seob, neid kajakaid ja toonekurgi.
