Pärlist veinipeekriga tervitan Sind Sakala!


Mõte oli lihtne – ühendada liikumises "Ülikool relvavabaks!" tuttavaks saanud noored patriootiliselt meelestatud mehed intiimorganisatsiooni. Patsifismiga ei olnud sellel liikumisel suurt midagi ühist. Enamuses juba Nõukogude armees sundaega teeninud tudengid olid tüdinud kuulamast üks päev nädalas vanaldaste, ent seda nõmedamate polkovnikute venekeelset loba riikliku ülikooli sõjanduse kateedris. Vene kroonut polnud tudengitel enam karta ja nii nad hakkasid tegutsema vägivallatu vastupanu reegleid järgides, et sellest kirsahaisulisest seltskonnast, kes end ülikooli õppejõududeks nimetas, igaveseks lahti saada.

Liikumine lõppes sellega, et toonase N. Liidu kõrgharidusministri, kellegi Jagodini korraldusega suleti tsiviilülikoolides sõjanduse kateedrid.

Tartu Ülikooli juures oli taastatud juba Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS) ja korporatsioon Ugala. Kuskil tudengikorterites või raamatukogu kohvikus taasasutati Fraternitas Esticat, Vironiat, Rotaliat, Fraternitas Liviensist ja vist ka juba naiskorporatsiooni Filiae Patriae.

Eks Tartu üliõpilaskonna ühiselamutes ja erakate õllelaudades olid mõnedki bursilaulud ning -kombed okupantide kiuste visalt edasi elanud. Iga endast lugupidav tulevane ajaloolane või filoloog teadis vähemalt paari salmi Krambambulit peast. Pealegi elas EÜE silmaga nähtavalt viimaseid kuid. Ühiskond muutus ja nende muutustega kaasas käimiseks ei jagunud EÜEl enam piisavalt vaimu ega väge.

Osakonnakaaslased või muidu tuttavad ühiselamute õllelaudadest olid läinud EÜSi, aga sealne seltskond tundus rõhutatult vaimne. Kuidagi liiga steriilne ja võlts, et olla ehtne. Aga millisest erilisest rahvuslikust intelligentsist veel praegugi kõnelda saaks. Neli põlve tagasi elas suurem jagu eestlasi veel talutaredes. Keegi pidi kutsuma kavatsetavasse sõpruskonda juriste ja ajaloolasi, keegi arste. Alar Sepp leidis ülikooli kohvikust juba sündiva arstiüliõpilaste seltsi. Ka nemad ühinesid taastamise algatusrühmaga, mille esimeseks ülesandekas oli teada saada, kuidas ja miks kõik vanasti oli ning kas Eestis on veel vabariigiaegseid Sakala-mehi elus. Niisiis oli sõpruskond enam-vähem koos. Tooni andsid tulevased arstid, juristid ja ajaloolased.

Tekkivas sõpruskonnas süvenes üha enam veendumus, et just Sakala värvid on need õiged, mille alla koonduda.

Nõukogude ajalookäsitlused kujutasid Sakalat kõige reaktsioonilisema ja vaat et profashishtliku korporatsioonina üldse. Punakirjanikud Paul Rummo, August Jakobson ja Rudolf Sirge ei hoidnud kokku värve, et näidata Sakalat kui mandunud eesti kodanluse eriti väärastunud vesivõsu.

Küllap teenis Sakala uute võimumeeste viha ja isegi hirmu ära selle rahvusliku joone eest, mida Sakala mehed kõige tähtsamaks pidasid.

Sakala liikmed olid olnud Vabadussõja kangelased kindralid Jaan Soots Paul Lill ja Johan Laidoner, võimas luuletaja Hendrik Visnapuu, mitmed Eesti aegsed tipp-poliitikuid nagu August Jürima, Johan Holberg või Artur Sirk ning üks Eesti mõjukaimaid ärimehi Oskar Rütli. Sakala vilistlane Karl Talpak korraldas eestlaste vastupanu ja 1941. aastal Tartu päästmist hävituspataljonlaste käest ning oli hiljem soomepoiste liikumise üks peaideolooge.

Hilisem Rüütliristi kavaler vilistlane Harald Riipalu seisis oma sõduritega kui müür 1944. aastal Sinimägedes ja andis võimaluse tuhandetel eestlastel vabasse maailma pääseda. Need ja veel kümned eesti mehed olid saanud Sakala kasvatuse ja kandsid endas maailma ajaloo ratta käänakutest hoolimata vabadusidu.

On ju Sakala peapõhimõte läbi üheksa aastakümne olnud Eesti riikluse hoidmine ja liikmete kasvatamine lipukirja "Üks kõigi eest, kõik ühe eest!" järgi.

Vennalik vahekord on Sakala teine peapõhimõte. Niisugune ühendus loobki raudse jõu, mida oma sihtide taotlemisel tarvis läheb.

Korporatsioon Sakala põhimõte on, et ikka laialdasemad rahvahulgad haridusest osa saaksid ja selle järele ka rohkem õigusi omaksid. Et seda kätte saada, peab iga korporatsiooni liige eelistatavalt kodumaale jääma. Ka on Sakala sihtideks kehakarastus ja tervishoid ning pidev eneseharimine. Sakala liikmeteks võivad olla vaid eesti rahvusest või Eesti päritolu mehed, kes on või on olnud immatrikuleeritud ülikooli. Sakalasse astutakse ja jäädakse kui surm vennad lahutab.

Loe veel

Korp! Sakala ajalugu uurides selgus, et Sakala oli teiseks Eesti pinnal sakslastele vastukaaluks loodud korporatsiooniks. Esimene oli 1907. aastal EÜSist lahku löönud Fraternitas Estica. Sakala ämma-

emandaks olid vastuolud EÜSis. Seltsis ei valitsenud sajandi alguses enam vendlus ja üksmeel, vaid pigem Jaan Tõnissoni diktaat. Pärast fraaterite lahkumist kujunes seltsis välja EÜSi Pernavia rühmitus, peamiselt Pärnus gümnaasiumi lõpetanud meestest. Kui Seltsi üldkoosolekul kukkus läbi katse luua EÜSi katuse ja egiidi all korporatsiooni, küpsesid peamiselt juristidest ja arstidest koosneval sõpruskonnal lahkumisplaanid.

Esimest korda astuti sini-violett-valgetes värvides üles 1909. suvel Eesti Muusika Päevadel ja 14. novembril 1909 peeti esimene ametlik avaaktus ja ball. Seda päeva 90 aastat tagasi loetakse ka korp! Sakala asutamise aasta-

päevaks.

"Küllap läks ta korpi, pani oma joomanöörid peale ja joomamütsi pähe ja läks kodunt välja," võis öelda nii mõnigi korteriperenaine kui korporanti koju küsima tuldi.

Värvitekli ja värvilindiga konventi läinud korporant ei pidanud ilmtingimata raske peaga tagasi tulema nii, et juuksed veel järgmiselgi päeval valutavad. Sakalas pole kunagi olnud kõige tähtsam mitte üüratu õllejoomine, vaid oma liikmete iga- külgne harimine. Alkoholi tarvitamine lubati konvendis alles pärast pikka aega kestnud vaidlusi 15. oktoobril 1915. Aga eks alkoholiga tuleb tulevasel haritlasel varem või hiljem mängupiirid selgeks teha, sest muidu jooks mees end töömehepõlves esimest korda pitsi tõstes võibolla hoopis põhja.

Sakala vanamees pidi talutarest või alevitoast Tartusse suurkooli astunud noorele mehele aastase rebasekoolitusega andma säärase lihvi, mis lubas värskel värvikandjal, ühel tublil noormajal peenemas seltskonnas vabalt liikuda ja suhelda.

Rebane peab olema konvendis rebase ja cantustundides kohal, harjutama serveerimist, koostama referaate, treenima vehklemist ja laulu, kõnepidamist, teenima värvikandjaid. Kõike seda selleks, et ise õppida. Aga rebaselul olid ja on ka omad plussid konvendist väljas käies, aga tihtipeale ka konvendis – ei pea ju ükski rebane mitte kunagi ja mitte midagi maksma.

Sakala tõusis kolmekümnendate lõpuks üsna mõjukaks korporatsiooniks. 1940. aastal sulgesid okupandid Sakala nagu ka teised korporatsioonid ja seltsid. Totalitaarne kord kartis demokraatlikke ja rahvuslikke organisatsioone.

Teise maailmasõja keeristest pääses vabasse maailma üle kahe ja poolesaja Sakala mehe neljasajast. Paguluses lõid Sakala burshid oma koondised Rootsis, USAs, Kanadas, Austraalias, Saksamaal ja Suurbritannias ning kasvatasid noori väliseestlasi Tartu vaimus. Täna on kõige elujõulisemad koondised Rootsis, Ameerikas ja Kanadas.

Paljud teisele poole raudset eesriiet jäänud said teise maailmasõja rinnetel surma, paljud jätsid elu Siberi koonduslaagrites. Need Sakala mehed, kes Eestisse okupatsiooni ajal tagasi jõudsid, kandsid endas trotslikult edasi iseseisva Eesti aegse Sakala tuld. Vilistlased ja kaasvõitlejad said Tallinna kohvikutes regulaarselt kokku. Vähe sellest, hoolimata KGB nõiajahist julgesid nad pidada isegi juubelikomersse, perekonnaõhtuid ja vennastuspidusid.

Esialgu suhtusid need tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud vanad vilistlased esimese sõjajärgse coetuse püüdlustesse ettevaatlikult. Noori mehi katsuti järgi ühte ja teistpidi, enne kui vanad vilistlased nad täieõiguslikeks bursideks tunnistasid. Eesti rahvas nägi Sakala sini-violett-valget lippu uljalt Emajõe Ateenas lehvimas 80 aastat pärast Sakala esimest avalikku ülesastumist 1909. aastal, mais 1989. Sakala oli Eestis taastatud. Novembris tähistasid vennad juba suurejoonelise balliga korporatsiooni 80. aastapäeva.

Salanõu Edasi kaminasaalis

Auvilistlased Ilmar Priks ja Eugen Künnapuu lõid silla eestiaegsete vilistlaste ja noorte sakalanuste vahel ning täitsid selle eheda Sakala vaimuga. Lood ennesõjaaegsetest õlleõhtutest ja seiklustest mõjusid muinasjuttudena, ent nüüd tunduvad argimütoloogiana ka kümne aasta tagused lood.

"Jah aga juust oli meil vürfliteks lõigatud, mitte kangideks, nagu nüüd" ütles Eugen Künnapuu, kui kaasvõitlejad temalt küsisid, kuidas vanasti oli.

Sakala 90. aastapäeva võtavad Eestis vastu veel vaid neli Sakala ennesõjaaegset vilistlast. Igal ofitsiaalistumisel on Sakala meeste laulus nende eest palve, kes manalas valgust ei näe.

Väliskoondised võitsid kodumaal taassündinud Sakala üsna peagi omaks, ning aitasid noort konventi igati. Rootsist tuli vapp ja raamatukogu, USAst lipp, Saksamaalt teklid, siis veel rahalised annetused.

Kuna ajaloolises Sakala majas Tartus Veski tänavas peremehetses üheksakümnendate alguses parasjagu kunstikool, peeti konvendi korralisi koosolekuid Tartu ajalehe Edasi kaminasaalis. Noore konvendi ja väga vana vilistlaskogu esmaseks ja kõige pakilisemaks ülesandeks sai võidelda Sakalale tagasi ajalooline maja Tartus Veski tänavas ja taastada jaburate vaheseintega lõhestud hoone konvendi korterina. Enamjaolt pensionäridest koosnev vilistlaskogu koopteeris mõned lugupeetud mehed vilistlasteks, sest kodumaal haigutas korporatsiooni järjepidavas arengus poole sajandine auk.

Kuus miljonit maja eest

Oma maja ei ole tähendanud korporatsioonile läbi aastakümnete vaid ruumi-

probleemi lahendamist, see näitas organisatsiooni usku tulevikku. Hiljem omandas konvendihoone sümboolse tähenduse.

Mälestused sõprade ringis veedetud burshiaegadest hoidsid söed hõõgvel nii paguluses, kui ka Tallinnas põranda all. Maja oli otsekui see punane niit, mis jooksis minevikust tulevikku ja mälestustest unistustesse.

Korp! Sakala oma maja ehitamise algatajaks oli Tõnissoni vastasrinna mees, auvilistlane Oskar Rütli. See oli noorele korpile suur pingutus, nii rahaliselt kui ka moraalselt. EÜSist oli lahkunud Sakalat looma vaid 21 meest. Avalik arvamus oli Eesti korpide vastu. Eestlastele krundi müünud sakslane muutus Tartu saksa seltskonnas paariaks.

Konvedihoone projekteerisid Sakalale kuulsad Soome arhitektid Armas Lindgren ja Wiivi Lönn, kellega Oskar Rütlil olid säilinud sidemed Vanemuise teatrimaja ehitamise aegadest. Maja valmis 1911. aasta sügisel.

Pärast Tartu Kunstikooli kolimist endisesse aparaaditehasesse, sai Sakala vilistlaskogu hoone täieõiguslikuks omanikuks. Miljoneid kroone maksev taastamistöö nõudis aastaid ning meeletult energiat vilistlaskogu esimehelt vilistlane Jaan Kelderilt. Unelma oma majast täitumine sai teoks vaid tänu Sakala vilistlaste pingutustele ja annetustele nii kodu- kui ka välismaalt. Kuus miljonit krooni maksma läinud konvendikodu renoveerimine valmis lõplikult sellel sügisel, Sakala 90. aastapäeva balliks.

Nüüd jääb 1989. aastal korp! Sakala kaasvõitlejate ja rebastena taastanud meestel, kes on juba lugupeetud vilistlased või lõbusad burshvilistlased, tänasel juubelikommersil laulda vennastuspeol noortele õnne, kes tuld edasi kannavad. Nii kaua kui on Eesti riik, on ka Sakala oma majas. Ja kuniks on Sakalas rebaseid, ei saa Eesti riiklus kuskile kaduda.

Kasvõi seepärast, et tänaste kaasvõitlejate ja vilistlaste hulgas on palju ohvitsere ja reservohvitsere. Sakala esimene senior Otto Michelmann langes Vabadussõjas. Rapiirid ja nüüd ka Galilid ning M 14 on vastuseks neile, kes vaenlastest raadab me maad.

Vivat crescat floreat corporatio Sakala in aeternum! Elagu, kasvagu, õitsegu korporatsioon Sakala igavesti!

Miks astusid korp! Sakalasse?

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Johannes Kert:

Mõned väga head sõbrad kutsusid ja Sakalas on nii väärikad mehed. Kahetsen ainult seda, et mul jääb Sakala jaoks liiga vähe aega.

Kitarrivirtuoos ja muusikakirjastaja Boris Björn Bagger: Astusin Sakalasse 20 aastat tagasi Saksamaal, meil oli seal väike akadeemiline sõpruskond. Eestis oli Sakala toona keelatud. Me tahtsime, et Eesti ei ununeks paguluses ja Eesti vaim elaks edasi. Mul on väga hea meel, et pärast müüride langemist on Sakala Eestis taastatud ja korporatsiooni tegevus saab üha suuremat hoogu.

Hill&Knowlton meedigrupi juht Jaan Kelder:

Astusin Sakalasse sõpruskonna pärast. Sakalat iseloomustab rõhutatult range sisekord ja traditsioonide järgimine. Konvendis ameteid pidades ja koosolekuid juhatades saavad tudengid tegelikult esimese manageri kogemuse, esimese aluse, millele oma edasist karjääri ehitada.

Korporatsioon arendab ühiskondlikku mõtlemist, mida ülikoolis iseenesest õppida ei saa. Eestis on praegu suur ühiskondliku mõtlemise defitsiit. Apoliitiline, nn kolmandasse sektorisse kuuluv akadeemiline organisatsioon suudab seda defitsiiti oluliselt leevendada.

Peeter Tali

Sõnaseletusi

Bursh – üliõpilane, korporant. Saksakeelne bursch tahab rõhutada üliõpilaslikku vabadust, kuigi algvorm (ld bursa) osutab stipendiumile, mille saajaid hüüti bursarii.

Burshvilistlane – üliõpilasvilistlane, kes on õpingud katkestanud.

Cantus – laul, laulmine.

Coetus – kogumus, ühel semestril organisatsiooni astunute kogu.

Intiimorganisatsioon – kinnine üliõpilasühing, millest võib kuuluda korraga vaid ühte ja kuhu kuulutakse eluaeg vilistlaskogude kaudu.

Kaasvõitleja – kaas- üliõpilane, ksv!, (ld keeles commilitio, commiltonis).

Kommerss – on korporatsioonides tähtsamaiks peoks, mille jooksul peetakse vennastuspidu.

Konvent – organisatsiooni tegevliikmete kogu sünonüümina sõnale korporatsioon.

Korp! – korporatsiooni tavaline lühend.

Korporatsioon – kindla sisekorraga värve kandev organisatsioon.

Krambambuli – XVIII sajandil Gdanskis valmistatud kirsilikööri nimi, hiljem kasutatud ka teiste kangete jookide kohta.

Rebastekasvatus – korporatsioonis noorliikme tutvustamine korp! sisemise korraga ja rebaste arendamine kõigi olukordade tarvis. Seda teeb vanamees rebasetundide abil. Rebased kannavad musti tekleid. Tegevliikmeks vastuvõtmisel antakse neile värvid, tekkel ja lint.

Vanamees – ametnik organisatsioonis, kes kasvatab noorliikmeid ja valvab sisemise korra järele.

KAASVÕITLEJAD KONVENDIVANUSE JÄRGI:

1. ja 2. semester rebane

3. ja 4. semester noormaja

5. ja 6. semester vanamaja

7. ja 8. semester väga vana maja

9. ja 10. semester sammalpea

11. ja 12. semesterkahekordne sammalpea

13. ja nii edasi kuldrebane

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare