Päts teenis raha ausa tööga!
Oh sa armas aeg, inimesed on viimastel nädalatel otsekui arust ära! Ajakirjanikud helistavad iga natukese aja tagant ja pärivad – kas Päts oli tiblade nuhk? Sa pühade vahe! Ma mõtlesin alguses, et ei hakka nii rumalatele küsimustele üldse vastamagi, aga lolle on ikka palju siginenud, nad jooksevad hõlmad laiali mööda uulitsaid ja karjuvad: "Päts, Päts, Päts!". Eks tule siis neile ühte- teist puust ette teha ja punaseks värvida, et tobukesed rahule jääksid ning meie presidendi püha nime ilmaaegu ei lobistaks.
Niisiis – kel kõrvad, see kuulgu – president Päts polnud kellegi nuhk. Häbi sellele, kes niimoodi arvatagi julgeb. Jah, ta sai tiblade käest raha. Aga mitte keelekandmise eest! Mida oligi tal reeta? Eesti Vabariigis oli tollal kõik avalik! Kuulutusetulpade peal oli kõik kirjas, iga kirjaoskaja võis lugeda. Aga venelaste saatkonnas käis Päts sellepärast, et ta armastas väga puhtust. Ülejäänud Eestimaa oligi tollal väga puhas, põllud otse läikisid, iga viimane kui mullakübemeke oli hoolega ära küüritud, nii et säras kui suhkur. Puud metsas olid poleeritud. Ainult venelaste saatkonnas Pikal tänaval elati sea kombel – ei viitsinud seal keegi luuda pihku võtta ega natuke lapiga nühkida.
Rublasõltlastest
Mis maha kukkus, see sinna jäi. No ja Päts käiski siis seal Vene saatkonnas põrandat pesemas – tema ei võinud kannatada, et Eestimaal leidub räpaseid kohti. Igal hommikul, juba varavalges, nähti teda, ämbrike käes, Kadrioru poolt tulemas. Läks Pikale tänavale, sidus põlle ette, kastis kaltsu pange, pesi. Väga hoolikalt tegi seda tööd, isegi radiaatorite alt loputas, nii et ma ei leia sugugi, nagu oleks 4000 dollarit aastas talle liiga suur palk. See oli igati ausalt lapiga välja teenitud.
Need inimesed, kes hambad irevil Pätsi kallal tänitavad, meenutagu kõigepealt omaenda musta minevikku. Ammuks see oli, kui nad ise Moskvast palka said! Ja mitte tervisele täiesti ohutuid dollareid, vaid koledaid Vene rublasid, musti ja haisvaid! Iga kuu pisteti neile kassast rasvane patsakas pihku. Isegi lastele anti – nn taskuraha! Tekkis sõltuvus – inimesed ei suutnudki lõpuks ilma rubladeta elada! Annused läksid aina kangemaks – kolmerublane enam ei mõjunud, tuli toppida rahakotti 500-ne! Jumal, kui palju oli hädaldamist, kui Siim Kallase juhitav tervisekaitse otsustas pärast Eesti vabanemist rublad rahva käest ära korjata ning kroonidega asendada! Siiamaani mõned sõltlased vähkrevad öösiti voodis ja igatsevad taga oma rublahoiuseid, mudivad oiates vana tengelpunga ja nuusutavad sellesse jäänud rublahaisu. Ja sihukesed inimesed tulevad Pätsi süüdistama! Päts ei võtnud rublasid elu jooksul kordagi kätte ja suri puhaste, roosade pihkudega, nagu hiireke! Aga las susijad vaatavad omi kämblaid – küünealused siiamaani rubladest mustad! Jõledus!
Preatoni kärbsepaber
Et sääraseid laimukampaaniaid edaspidi vältida, otsustasin ma panna üles taas "kärbsepaberid". Sedasi nimetan ma magusa haisuga lõkse, kuhu lollid ja vastutustundetud inimesed ligi lendavad, ning siis on juba lihtne nad üle lugeda, ära nummerdada ning nimekirja panna. Sedasi on nad kui peo peal ja neid saab kergemini valvata.
Varemalt on Eestis olnud juba mitu lollidele mõeldud "kärbsepaberit" – Maapank, Tuleviku Eesti Erakond, ajakiri Kroonika ja veel teisigi, aga nad said ruttu täis ja rohkem lolle enam neisse ei mahtunud. Tuli midagi uut üles riputada. Mõtlesin, et mis see küll võiks olla, kui korraga meenus, kuidas Eesti Panga president Vahur Kraft oli mulle hiljuti rääkinud, et itaallane Preatoni tahab teha Eestisse oma panga – sihukese suure juustukera kujulise maja, üleni auke täis, ning kui ühest august sisse poed, siis hakkad mööda makaroni minema, lähed, lähed, lähed, aga enam kunagi välja ei jõua. Käid muudkui ringiratast. No me leidsime siis, et sihukest juustu pole küll mõtet Tallinna ehitada. Aga praegu tuli mulle pähe, et see just võikski olla see uus "kärbsepaber" – lollid läheksid sinna panka sisse, aga välja enam ei saaks! Või kui saaksidki, siis oleksid tomatipastaga koos, ja neid oleks hiljem kerge ära tunda. Vaatad tänaval juba kaugelt, et ahhaa! – seal läheb üks Preatoni panga klient ja teaksid kiiruga kõrvaluulitsasse lipsata. Helistasin kohe Kraftile ja kõnelesin oma mõttest. Tema oli rõõmuga nõus.
Nii et varsti teeb Preatoni oma panga lahti ja kõik "sihukesed" inimesed on sinna teretulnud. Siis ehk enam Pätsi ei solvata ning ausal rahval on jälle tänaval ruumi.
