Pedofiilia – laste “armastamine” väljakannatamatul moel
Kes on mehed, kes “armastavad” lapsi väljakannatamatul moel? Kuidas on võimalik aidata neil muutuda?
Pedofiilia on kuritegu. See on skandaal, lapsevanemate pidev mureallikas ning psühhiaatriline probleem. Psühhiaatrid peavad pedofiiliat (Vana-Kreekas tähendas see lastearmastust) teatavaks parafiilia (moonutatud armastus) vormiks.
Politsei-, meditsiini- ning juriidiliste allikate alusel võib öelda, et peaaegu kõik pedofiilid on mehed ja umbes kaks kolmandikku neist on heteroseksuaalid. Pedofiilia tegelik esinemissagedus ei ole teada. Laste seksuaalne kuritarvitamine ja ahistamine on pigem juriidiline kui psühhiaatriline termin ning nende mõistete alla võib mahtuda sellist, mis ei ole pedofiilia, sh ka seksuaalne suhtlus täiskasvanutega. Peaaegu 20% naisi ja 10% mehi väidavad, et täiskasvanud on neid enne nende puberteediikka jõudmist puudutanud seksuaalse suunitlusega. Sageli on selliseid tegusid sooritanud isikud, keda ei saa pedofiiliks pidada, näiteks võivad siia kuuluda pereliikmed.
Pedofiilne käitumine algab üldjuhul murdeeas või kahe-kümnendate eluaastate alguses ja jäljendab sageli kurameerimist. Pedofiilid lähenevad pigem sellistele lastele, kes näivad olevat üksikud, depressiivsed või oma vanematega tülis, kuid samas võivad nad ka püüda lapsevanemate usaldust võita. Nad võivad alustada tutvust meelituste ja kingituste jagamisega või viia lapsi “kohtamisele”. Tutvuse arenedes liigutakse intiimselt vestluselt seksuaalse sisuga jutuajamisele, seejärel järgnevad seksuaalsed puudutused. Last harjutatakse järk-järgult edasi liikuma. Nad võivad paluda lapsel hoida suhet saladuses, rõhudes tema kiindumusele ja lojaalsusele või muretsedes ilmsikstuleku sotsiaalsete ja emotsionaalsete tagajärgede pärast. Vägivalda ja füüsilist hirmutamist kasutatakse harva.
“Lastearmastuse” juured
Vaatamata sellele, et on mitu bioloogilist ja psühholoogilist teooriat, ei ole pedofiilia põhjused täpselt teada. Kalduvus pedofiiliale võib areneda väga varases eas, isegi enne sündi. Samas võib tegemist olla ka geneetilise eelsoodumusega. Kindlasti on häire seotud meessuguhormoonidega (androgeenidega), kuigi pedofiilidel ei ole leitud püsivat hormonaalse tasakaalu häiret. Ka ajutegevuse häired võivad vallandada niisuguse käitumise. Üks uuring kirjeldab keskealist meest, kellel arenes pedofiilia (ja teised ebatüüpilised seksuaalsed tungid) ajukasvaja tagajärjel. Kasvaja asus aju sellises piirkonnas, mis kontrollib impulsse.
Seksuaalsete väärtegude riskifaktorid sisaldavad emotsionaalset väärkohtlemist lapseeas, konflikte perekonnas, lapseea käitumis-häireid (juhtimishäire), narkootiliste ainete kuritarvitamist ja isiksusehäireid (eeskätt asotsiaalne isiksus). Ühe teooria kohaselt kompenseerivad pedofiilid oma võimetust astuda seksuaalsesse vahekorda. Nad otsivad seksuaalseid suhteid lastega, sest sellised suhted on rohkem nende kontrolli all kui suhted täiskasvanutega. Mõned psühhodünaamika teoreetikud leiavad, et pedofiilia on tingitud ebateadlikust seksuaalse arengu pärssimisest või ümbersuunamisest, mis lubab ebaküpsetel ihadel säilida veel täiskasvanueas.
Perekondliku kuritarvitamise tsüklilise versiooni kohaselt vallandab lapse ahistamine tema pedofiilse käitumise hilisemas eas. Psühhoanalüütikud võivad selgitada seda kui samastumist agressori või ründajaga. Et palju infot laste väärkohtlemise kohta tuleb seksuaalkuritegude eest vahistatutelt, peab mõni seda kahtlaseks allikaks. Üks uuring näitas, et 200-st laste ahistajast 12% oli lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud. Laste seksuaalne väärkohtlemine ilmneb ilmselt perekonniti, kuid ülekanne isalt pojale võib kulgeda mitut teed pidi, seejuures võib rolli mängida ka pärilikkus. Kõigele vaatamata peab ütlema, et kõik laste seksuaalselt väärkohtlejad ei ole pedofiilid.
Ravi
Ravi korraldatakse enamikus USA osariikides seadustele vastavalt, kuigi see ei pruugi olla populaarne ega ka hästi rahastatud. Avalikkus on huvitatud pigem laste kaitsmisest ahistajate eest kui ahistajate aitamisest. Siia lisandub ka eitamisega kaasnev probleem – paljud pedofiilid on veendunud, et nad ei ole midagi valesti teinud. Nad võivad oma käitumist vabandada väidetega, et jagavad lastele seksuaalset õpetust või et nende tegevus pakub lastele rõõmu.
Terapeudid on proovinud mitmesuguseid lähenemisviise. Üks meetod on käsitleda pedofiiliat posttraumaatilise stressi vormina, mis on tekkinud laste väärkohtlemisest. Teine viis on pidada seda sõltuvuseks ja määrata pedofiilid 12-astmelisse tugigruppi. Psühhodünaamilise lähenemisviisi pooldajad proovivad aidata pedofiilidel heita pilk lapsepõlves aset leidnud konfliktidele ja emotsionaalsetele vajadustele. Neid meetodeid ei ole korralikult kontrollitud ja need ei ole ka laialdaselt kasutusel.
Pedofiilide tungide ja fantaasiate muutmine käitumisteraapia abil näis olevat tõhus vahend. Tavaliselt on selleks kasutatud vastumeelsusteraapiat, mis seostab pedofiilse fantaasia või iha ebameeldiva aistinguga, nt iivelduse, elektri‰oki või nuuskpiirituse lõhnaga. Sama eesmärgi nimel on arendatud tehnikaid, mida kutsutakse närbumiseks, paljastamiseks, rahulduse saamiseks masturbatsiooni teel. Viimased sisaldavad täiskasvanute pornograafia ja masturbatsiooni kasutamist. Üldiselt ei peeta neid meetodeid tõhusaks, sest on peaaegu või-matu muuta väljakujunenud seksuaalkäitumise mustrit.
Käitumisteraapia tõhusam vorm on aidata saavutada enesekontrolli, muutes uskumusi, hoiakuid ja käitumist. Üldiselt korraldatakse niisugust ravi rühmades, abiks kasutatakse nii heli- kui ka videosalvestusi. Kasutatakse järgmisi meetodeid:
Ettekujutav desensibilisatsioon. Patsient kirjeldab detailselt seksuaalseid olukordi ja teda õpetatakse seejuures lihaseid lõõgastama, et ta suudaks taluda pingega kaasnevat ebamugavustunnet ning saaks selle kaudu oma seksuaalset tungi maha suruda.
Peidetud sensibilisatsioon. Patsiendid hakkavad ette kujutama käitumise tagajärgi, sh kujutatakse ette ka avalikkuse ees paljastamist ja vangistust. Näiteks peab mees, kes unistab pesapalliväljaku äärde minemisest, et leida sealt mõni poiss, õppima selle asemel mõtlema vangistusest ja töö kaotusest.
Kognitiivne restruktureerimine. Pedofiile sunnitakse tegema otsekoheseid ratsionaalseid otsuseid, et neid oleks võimalik vaidlustada. Rühmaliikmed võivad esitada üksteise vildakaid mõtteid. Terapeut võib võtta endale saatana advokaadi rolli, et mõista kohut laste seksuaalse väärkohtlemise üle, ja paluda patsientidel võtta ingliroll.
Välistamine. Pedofiil õpib, kuidas tema käitumine lastele mõjub. Patsient harjutab mitut käitumisviisi (vahel võetakse appi nt nukk, mängukaru), kirjeldades üksikasjaliselt, mida ta teeb ning millised on sel ajal tema mõtted ja fantaasiad. Tulemust võidakse salvestada videolindile ja näidata publikule, kelle hulgas võib olla lapseeas seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanuid.
Ohvrile kaasa tundma harju-tamine. See lähenemine on seotud välistamisega. Pedofiil loeb lapseeas seksuaalse väärkohtlemise osaks langenud inimeste kirjutisi või vaatab samasisulisi filme. Tal võidakse paluda kirjutada stsenaarium nii lapse kui ka kurjategija vaatenurgast lähtuvalt.
Retsidiivide ennetamine. Ravitulemuste säilitamiseks peavad pedofiilid kasutama eelkirjeldatud tehnikaid, et vältida nende fantaasiate vallandumist, mis võivad nad viia lastele seksuaalsete lähenemiskatseteni. Meeskond, kuhu kuuluvad terapeut, pereliikmed, vahel ka vangla- või kriminaalhooldusametnik, kohtub patsiendiga regulaarselt, et hinnata tema käitumist.
Ravimid
Antiandrogeenid on ainus usaldusväärne ravimirühm (seda on katsetega tõestatud), mis surub maha pedofiilseid tunge (vastandina pedofiilse käitumise ennetamisele). Ravimid, mida kasutatakse eri liiki seksuaalsete väärkäitumiste ravimiseks, pärsivad seksuaalset iha, fantaasiaid, võimekust ja käitumist meessuguhormoonide aktiivsuse vähendamise abil. Kontrollimine, nõustamine ja psühhosotsiaalne ravi peaksid olema kasutusel paralleelselt ravimitega.
Medroksüprogesteroon on sünteetiline naissuguhormoon progesteroon. See takistab luteiniseeriva hormooni tootmist ajuripatsis ja blokeerib testosterooni tootmise.
Leuproliid atsetaat on teine luteiniseeriva hormooni inhibiitor, millel on vähem kõrvaltoimeid kui medroksüprogesteroonil.
On veel kaks antiandrogeeni – triptorelin, mis on sarnane leuproliidiga, ja cyproterone acetate, mis langetavad testosterooni aktiivsust sellega, et ei lase dihüdrotestosteroonil retseptoritega eesnäärmes seostuda.
Osa ravimeid võib tarvitada vaid suu kaudu ning osa ravimeid vaid lihasesisese süstina. Süstina kasutades vabaneb ravim aeglaselt, mitme kuu vältel. Ravimitel võivad olla kõrvaltoimed, sh rindade valulikkus ja turse, iiveldus, kõhulahtisus, kuumad hood, öine higistamine, kõhukinnisus, kehakaalu tõus, spermatotsüütide hulga vähenemine, vererõhutõus, veresuhkru taseme tõus ning leuproliidi puhul ka testosterooni tase-me varane tõus. Ravimi annust tuleb vajadusel korrigeerida, et säilitada patsiendi mõõdukat seksuaalset aktiivsust.
Seksuaalse iha vähendamine on veel üks viise serotoniini selektiivse tagasihaarde inhibiitorite (SSRI) kasutamiseks. Need ravimid on antiandrogeenidest nõr-gema toimega, samas on neil ka vähem kõrvaltoimeid. Tavaliselt kasutatakse neid pigem koos antiandrogeenidega kui iseseisva preparaadina. SSRI-d võivad kergendada pedofiilide käitumise muutmist, vähendades ärevustunnet, depressiooni ja obsessiiv-kompulsiivseid sümptomeid.
Tõsine probleem pedofiilia käsitluses on tasakaalu leidmine hirmutustaktika ja ravi vahel. Mõnel juhul rakendatakse vangistust, millele järgneb tingimisi vabastamine koos ambulatoorse raviga. Mõnel pool rakendatakse ravi vanglas ning seejärel toimub nõustamine ning kontroll kriminaalhooldusametniku poolt.
Kui tõhus on ravi?
Tõendeid on raske tõlgendada. Enamik uuringuid hõlmab pigem laste tülitajaid või seksuaalkurjategijaid laiemalt kui pedofiile. Vahistamised ja ülestunnistused ei pruugi näidata korduvate kuritegude tegelikku arvu. Samas näib ravi siiski tulemusi andvat. 43 uuringu metaanalüüsi tulemused näitavad, et umbes nelja-aastaste perioodide järel vähendas kognitiivne käitumisteraapia seksuaalkuritegude retsidiive 17%-lt 12%-ni. Teised uuringud on näidanud nii paremaid kui ka halvemaid tulemusi.
Kõige tõenäolisemalt kalduvad kuritegu uuesti sooritama nii need mehed, kes on varem sooritanud palju seksuaalkuritegusid ning alustanud noorelt, kui ka mehed, kes on lastest seksuaalselt huvitatud.
Mida teha edasi?
Enamik pedofiile on ennekõike räiged, hoolimatud ja asotsiaalsed kurjategijad – nad on inimesed, kes alluvad oma ihadele ning jäävad lõpuks vahele. Samas on ka selliseid, kes ihadele järele ei anna. Väga oluline on selliseid inimesi mõista ja ära tunda, sest pedofiilse sisuga fantaasiad ja tungid avalduvad kaua enne pedofiilset käitumist.
Tõlkinud Kristi Tael, SA Tartu Ülikooli Kliinikum avalikkussuhete juht
Kommentaar
Imre Rammul
seksuoloog
Arstina näen põhilist pedofiiliaga seotud probleemi selles, et sarnaselt teiste seksuaalsuunitluse häiretega on haigustunnetus ja subjektiivne ravivajadus enamasti nõrk. Ravile pöördutakse alles siis, kui tekib probleeme ametivõimude või lähedastega. Mitmed uurijad on leidnud, et pedofiilidel on sageli kalduvus eitada pedofiilseid mõtteid, tegevusi ja emotsioone isegi siis, kui asi on juba avalikuks tulnud. Vastavalt Marshali poolt 1999. aastal tehtud uuringule eitab 31% pedofiile toimunut täielikult ja 32% osaliselt. Sama puudutab ka pedofiili perekonda ja/või lähedasi, eriti intsestilise käitumise korral. Tegemist ei ole ainult võimaliku karistuse kartusega, vaid nn maagilise mõtlemisega. Seda iseloomustab, et isiku jaoks ei toimu pedofiilne akt siis, kui see on läbi viidud – toimunuks muudab selle alles ülestunnistus.
Aitamaks pedofiile ära tunda, on püütud luua pedofiilide kirjeldusi, kuid tegelikkusega ei sobi need “välimäärajad” eriti hästi.
Selle kalduvuse esinemist ei pruugi esmapilgul hoomata ka arstid-spetsialistid ja nii tulebki sageli ette, et kena ja abivalmis noormees kõrvalkorterist osutub lasteahistajaks.
Vastavalt Martensi (1991) loodud mudelile iseloomustavad potentsiaalset lasteahistajat järgmised omadused:
•• isik tunneb laste seltskonnas olles emotsionaalset rahuldust;
ta huvitub lastest seksuaalses plaanis;
•• esineb emotsionaalset raskust luua omaealistega sügavaid ja kestvaid suhteid;
•• puuduvad loomulikud vaimsed pidurdusmehhanismid, mis tõkestaksid seksuaalse iseloomuga lähenemist lastele.
Pedofiilidele on omane ka tendents ennast õigustada. Nende süüdimatu suhtumine väljendub näiteks pedofiilide organisatsioonide loomises, mis lisaks sellele, et nad vahendavad informatsiooni lasteprostitutsiooni ja -porno kohta, tegelevad agaralt ka eneseõigustuste otsimise ja pedofiilia legaliseerimise küsimustega. Selline on näiteks enam kui 5000 liikmest koosnev Rene Guyon Society ja The North American Man/Boy Love Association (12 000 liiget!).
Pedofiilia näol on tegemist seksuaalorientatsiooni häirega, mis nõuab lisaks karistamisele ka vahetut meditsiinilist sekkumist. Paraku on tulemuslik ravi võimalik alles siis, kui pedofiil tunnistab probleemi ning tunnetab ravi vajadust.
Häire medikamentoosne ravi on teinud nüüdseks olulisi edusamme. Lisaks seksuaalsoovi vähendavale ravile on arstide käsutuses preparaadid, mis pärssides hälbelist seksuaalsust, jätavad samal ajal puutumata normaalsed seksuaalsuse väljendused. Olulisi edusamme on tehtud pedofiilia psühhoteraapia vallas. Ravitulemuste jälgimiseks rakendatakse spetsiifilisi teste, mis aitavad muu hulgas ka ennetada hälbelise seksuaalkäitumise kordumist.
