Peeter Vähi Laoses ja Vietnamis tõde otsimas
Eestist ei ole Vietnami ja Laosesse võimalik otse millegagi lennata, kahjuks mitte ka Helsingist, Kopenhagenist ega Frankfurdist. Seetõttu kulgeb retk Indo-Hiina riikide poole läbi Tai pealinna Bangkoki.
Elustandardilt sarnaneb Vietnam enamiku postkommunistlike riikidega. Lausvaesust või nälga, mida võib näha mõnedes teistes idamaades, seal silma ei hakka. Aastakümnete vältel kultiveeritud kommunismiilminguid näeb aga siiani üsna palju. Vietnamis ripuvad endiselt punased lipud, koolilaste kaelas lehvivad punased kaelarätikud ning ametiasutustes on aukohal kommunismiideoloogi Ho Chi Minhi kuldraamis portreed.
"Kui öelda sõna Vietnam, siis meenub paljudele eelkõige seal toimunud sõda," arvab Vähi. "Vähem kõneldakse sealsest kultuurist ning seetõttu ei tõmba Vietnami praegune imago turiste eriti ligi. Räägitakse sõjajärgsest olukorrast, kuritegevusest ja prostitutsioonist ning teatud määral vastab see muidugi ka tõele. "
Vähi meelest väärivad Vietnamis kindlasti vaatamist kolm põhilist rahvuslikku rikkust. Esiteks leidub selles riigis väga kauneid looduslikke paiku, näiteks erilised merest tõusvad kaljusaared. Legendi järgi olevat need tekkinud sellest, kui draakon lendas üle mere ja lõi sabaga vastu vett. Lained tardusid seepeale kaljudeks. Saartes leidub hulganisti tohutu suuri koopaid ning huvilistel on võimalik neid külastada. Vietnami looduses valitseb kolm aastaaega: talv, suvi, mille temperatuur talvest vaid mõni kraad kõrgem, ning vihmaperiood, mis vältab juunist oktoobrini ja sooja vihma kallab iga päev.
Lisaks loodusele lummas heliloojat ka sealse kultuuri religioosne osa. See ei piirduvat ainult budismiga, vaid ka paljude Hiina traditsiooniliste religioonidega.
"Erinevalt islamiusust, kus pühakodadesse võõraid ei lasta, on budism hästi salliv," räägib rännumees. "Mingeid erilisi piiranguid pole, võib-olla ainult väga spetsiifilisele templiteenistusele ei maksaks tikkuda. Kuigi Vietnamist on aegade jooksul üle käinud mitmeid sõdu, pole need suutnud hävitada aastasadade kestel loodud kultuuripärandit. Endiselt on templites varjul loendamatu hulk skulptuure ja reljeefe. Buddhad oma mitmesugustes vormides, samuti peaaegu jumaluse staatusesse tõstetud rahvuskangelased ja väepealikud."
Kolmanda asjana jättis Vähile kustumatu mulje kohalik muusika. Vietnamis ei korraldata Euroopa-tüüpi kontserte spetsiaalselt selle tarbeks ehitatud hoonetes. Vähi eelistas ehedat ja eksootilist külapidu ning religioosseid rituaale.
Vietnami söögikohad rõõmustavad eelkõige eksootikahuvilisi, sest sealses köögis leiavad kasutamist nii koerad, konnad kui ka ussid. Lisaks kõiksugu mereloomad ja -taimed. Kuid ka koeraliha pelgajatel ei tarvitse karta nälga jäämist, sest Vietnam oli pikka aega Prantsuse koloonia ning paralleelselt kohaliku köögiga leidub palju prantsuse toidukohti. Rikka vietnamlase elamu meenutab oma rõdude ja sammastega prantsuse villasid.
"Kui araabia maades ja Indias küsivad kohalikud enese pildistamise eest raha, siis Vietnamis ja Laoses sellist kommet ei ole," selgitab Vähi. "Ka pealetükkivat kauplemist seal ei kohta."
Laos erines naaberrigist Vietnamist tohutult. Neid kahte maad võrreldes olevat eriti hästi näha, milliseid tulemusi võib anda erinevate ideoloogiate järgimine sarnaste kultuuritaustadega maades. Laost, mida kohalikud armastavad siiani nimetada Miljoni Elevandi Maaks, iseloomustab eelkõige sõna "sõbralik". Kuigi selles riigis pidavat politsei eksisteerima, ei hakanud Vähile kogu reisi jooksul silma ainsatki mundrikandjat.
"Peaaegu iga poisslaps viibib kas pikemat või lühemat aega budistlikus kloostris," selgitab idamaadehuviline Vähi. "Seal õpetatakse talle muu hulgas viit eetilist printsiipi, millest olulisemad on mitte hävitada elusolendeid, mitte varastada ega valetada."
Kõige suurem budismi kontsentratsioon tundus olevat Laose endises pealinnas Luang Prabangis ehk Kuldse Buddha linnas, kus iga mõnesaja meetri järel asub klooster, tempel või stupa, millest üks uhkem kui teine. Templiarhitektuuris kujunes juba 15. sajandiks välja nn Luang Prabangi stiil oma iseloomulike katustega, mis justkui pürgivad kõrgustesse ning tipnevad väänduvate draakonitega.
"Elu algab selles linnas väga vara, umbes nelja-viie ajal hommikul," meenutab Vähi. "Mungad siirduvad ringkäigule, kerjakausid nööriga kaelas. Igast vähegi suuremast elumajast väljub keegi, et annetada pühameestele värskelt keedetud riisi. Hommikuti ja õhtuti kõlab templiseinte vahel laul ja balikeelsed tekstid. Kuigi olen suhteliselt palju viibinud kõikvõimalikes budistlikes kloostrites, leidus siiski üllatavaid elemente. Pärast rituaali lõppu panid peaaegu kõik mungad, alates kümnendast kuni üheksakümnenda eluaastani, suitsud ette ja jätkasid oma igapäevategemisi."
Kesklinna templid ja stupad olevat Vähi sõnul silmatorkavalt heas korras, enamasti äsja remonditud ning kaunistatud rikkalikult kulla ja lilledega. Palju askeetlikumalt, arhailisemalt ja aukartust-
äratavamalt mõjusid väljaspool linna asuvad valgustamata kaljutemplid. Nendes sisalduvad tuhanded puust Buddha-kujud, teiste jumaluste seast eristuvad aga iseäranis väljavenitatud kätega "vihma väljakutsuvad Buddhad".
