PERSOON: Jaak Allik Salongis ja kongis
Teine mälestuspilt on samast aastast. Sellest, kuidas ta aias koera peidetud konte välja kaevas, et ema Olga Lauristini tema töös aidata.
Koera kondid emale
Detsembris 1950 vahistas KGB Jaagu isa Hendrik Alliku, seitse aastat ministrite nõukogu aseesimehe toolil olnud mehe. «Kohus oli alles 1952. aasta lõpus, enne seda istus isa kaks aastat eeluurimisel Patarei vanglas ja Moskvas Lubjankal.» Jaagu ema julges kirjutada oma mehe kaitseks kirja Stalinile. «Ema oli ju NSV Liidu Ülemnõukogu saadik käis kaks korda aastas Moskvas Kremli palees istungitel. Kui isa arreteeriti, võeti ta kinoministri kohalt maha. Esialgu sai ta toimetajatööd riiklikus kirjastuses. Aga pärast kirja Stalinile heideti ema parteist välja ja lasti lahti ka kirjastusest. Aga inimene peab ju kuskil töötama! Kui üks tuttav tahtis ta sokutada Paldiski maantee sauna direktoriks, keelas keskkomitee sekretär Leonid Lentsman: «Rahvavaenlane võib ju sauna maha põletada!» Lõpuks sai ema juhataja asetäitja koha. Vanaraua, kaltsu ja kontide kogumise kontoris. Palk oli umbes toonase pensioni suurune. Kontor ise asus Suur-Karja tänaval. Majas, kus praegu on Ivo Nikkolo kauplus. Teadsin, et mu ema töö on koguda kaltse ja konte. Tahtes teda abistada, kogusin aiast kokku koera peidetud kondid. Kui ema töölt tuli, ulatasin talle need kotikeses.
Elasime siis veel Meriväljal, hiljem polnud seda võimalik enam ema palga eest pidada ja selle ostis ära Juhan Smuul.»
Jaagu kireva elukäiguga vanamate elu möödus vaheldumisi vangis ja võimul. Mõlemad mõisteti 1924. aastal nn 149 protsessil eluks ajaks sunnitööle. Nagu ka Olga Lauristini esimene abikaasa, Marju Lauristini isa Johannes Lauristin. Kõik kolm vabanesid amnestiaga 1938. aastal ja tõusid juunipöörde järel riigitüüri juurde.
Oma vanemate head elu enne isa arreteerimist Jaak Allik ei mäleta.
Elu suured nutud
Vaheldumisi teatrijuhi ja poliitiku ametit pidanud Allik pole salanud, et talle meeldib inimsuhteid lavastada. Kas kirg panna kõik oma pilli järgi tantsima kuulus juba Jaagu lapsepõlvemängude hulka?
«Ei, ei,» muheleb Allik habemesse. «See tuli koos teatri ja poliitika huviga, nii umbes 9. klassis. Enne seda olin ma õudselt arg. Aga kas sellest peab nüüd siis rääkima,» puikleb poliitik. «Olen tegelikult alati olnud kohutavalt kollektiivi kartev inimene.»
Kollektiiviga puutus väike Jaak kokku Meriväljalt kesklinna kolides. «Seal olid poisid ja tüdrukud, kartsin õue mängima minna.» Ema leidis, et lapsel on vaja värsket õhku. Iga õues oldud tunni eest oli ta valmis maksma poisile 10 kopikat. «Läksin siis kelguga välja, aga liumäele laste hulka minna ei julgenud. Istusin kelgul meie maja akna all ja teenisin oma kopikad välja.»
Veel võikam mälestus oli 6aastaselt lasteaeda minek. «Kogu tee Pioneeri tänavale (praegune Toomkuninga) kisendasin ema käe kõrval täiest kõrist.
Mäletan, oli maikuu, sirelid ja kastanid õitsesid. Kuidas ma kartsin! See oli mu elu suurim nutt.» Pärast ei olnud lasteaias häda midagi, aga hirm uute olukorda ees on jäänud.
«Mu teine suur nutt oli 6.–7. klassi poisina, kui vanempioneerijuht ütles mulle, et minust peab sama kooli malevanõukogu esimees. Olin juba oma klassis rühmanõukogu esimees, sellega võis veel leppida. Tolle ettepanku peale nutsin garderoobinurgas oma tund aega.»
«Kahel korral pakuti mulle tuusikut Artekki. Üleliiduline pioneerilaager Musta mere ääres oli siis iga lapse unistus. Suve peale tuli Eestisse ehk kümmekond tuusikut. Mina ütlesin ära mitte mingit laagrit!»
Esimest ja viimast korda oli Jaak pioneerilaagris 1958. aastal Valklas. Sinnagi saadi poiss pika punnimisega. Ja lõpuks arenes sealt raske konflikt emaga. «Nad tulid mind Valklasse kolmekesi isa ja õega vaatama. Meil olid seal aga noor kehaliseõpetajast «kasvunn» ja peda praktikandist pioneerijuht. Muidugi igal õhtul nad jõhkralt jõid. Hommikuti ei saanud me «kasvunni» tema toast põrandalt üles. Ütlesin emale kogemata, et meil hommikvõimlemist pole. Tema läks nimetas seda laagriülemale. Võite ette kujutada, milline oli pärast seda mu elu rühmas «Selle idioodi ema käis kaebamas!»»
Sellest häbist jätkus kauemaks. Kui Jaak käis 22. keskkoolis («Ma olen Westholmi poiss,» ütleb Allik), oli ta ema mitu aastat kooli lastevanemate komitee esimees. «Pärast seda pioneerilaagri-värki keelasin ma emal ära igasuguse aktiivsuse koolis lapsevanamana. Lõpuks sain hakkama tõelise sigadusega: keelasin oma vanematel tuleku keskkooli lõpuaktusele. Nii et perekonda esindas ainult suur õde Marju. Vanematele ütlesin: kui te aktusele tulete, siis mina ei lähe!»
Punane vares?
Samas ei usu ta, et oleks end oma vanemate tõttu tundnud teiste hulgas «punase varesena». «Võib-olla olin ma idioot, aga seda, et minusse oleks halvasti suhtutud kommunistidest vanemate pärast, ma ei tunnetanud. Ei kesk- ega ülikoolis. Muidugi võib seda tõlgenda ka nii, et eesti rahvas oli nii sügavalt allasurutud, et keegi ei julgenudki midagi välja näidata, arvates et pannakse kohe kinni. Iseasi, et mul endal oli mingi häbi. Kui isa Siberist tagasi tuli, sai temast jälle minister. Kuuenda klassi poisina olin metsandusministri poeg, keskkooli lõpetades juba peaministri asetäitja poeg. Seda ma häbenesin, jah. Mitte punasust, mitte ideoloogiat, millest ma siis midagi ei jaganud.»
Mida siis? Kas privileege? «Privileege oluliselt polnudki. Peale selle, et isal oli ametiauto. Algul Pobeda, pärast Volga, ka autojuht. Aga mind pole autoga päevagi kooli viidud, elasime ju sealsamas üle tänava.»
Mõni koduabiline? «Minu hoidjast vanatädi elas meiega, kuni isa Siberist lõpuks tuli. Siis sai talle omaette ühetoaline korter otsitud. Ta oli mulle vanaema eest. Ema käis ju tööl, eks ta süüa muidugi tegi. Ta oli nagu pereliige, ei pidanud maksma korteri eest. Nii et häbeneda polnud konkreetselt millegi pärast. Ma ei käinud ka paremini riides, tollal ei käinud keegi paremini riides. Lihtsalt kuidagi piinlik oli.»
Liiga palju teiste hulgast välja paista? «Jah, see kartus on mu elu läbiv joon olnud.» (Paus.) «Mind ei ole kunagi pekstud ja alati olen ma olnud liider. Nii koolis kui ka ülikoolis, kogu elu valitud ja tunnustatud. Mitte kunagi tõrjutud. Aga mingi alateadlik piinlikkus on ikka olnud.»
[[2]]
Luupainaja
«Mu elu suurim hirm oli sattuda sõjaväkke. Elu jubedaimad elamused on jäänud sellest, kui meid 16aastaselt sõjakomissariaadi arstlikus komisjonis arvele võeti.» Kas sõjaväest positsiooniga vanemad siis ära ei päästnud? «Ei! Minu isa, kahjuks või õnneks, oli kommunist selle tõelises tähenduses. Toompea puhvetist võis ta mõnikord viinereid tuua, aga ei enamat!» Kutsealuse hirmud ei tulnud kodus isegi jutuks. «Teadsin, et pean endale lootma. Pealegi, Vene riigis seadused kehtisid! Minu mehhaanika oli saada kõrgkooli sisse.»
Hirm sattuda kuhugi Tjumeni või T?eljabinskisse mitmesaja venelase hulka püssi laskma tipnes aga siis, kui Jaak Allikut juba ülikooli filosoofia õppejõuna kaheks aastaks leitnandina armeesse kutsuti. Siis eelistas Allik hullumaja tantsuõhtuid ja on tänaseni tänulik professor Mehilasele ärapäästmise eest.
Oma suurele õele Marjule on Jaak tänulik malemänguoskuse ja harjumuse eest 1950ndate lõpul iga päev BBC venekeelseid saateid kuulata. «Kui Marjul tekkisid peikad, siis olin ma armukade. Tegin sigadusi, toppisin ukse alt paberilehti «pruut ja peigmees paras paar». Tema oli 19, mina 13.»
Teadasaamine, et Marju pole päris, vaid poolõde väikest Jaaku ei ehmatanud. «See polnud iial probleem. Seda ei seletatudki, sain ise aru. Üldse polnud meie peres suurt seletamist. Kui minu isale oli 25 + 5 aastat mõistetud, kirjutas ta emale, et too igaks juhuks abielu rahvavaenlasest lahutaks. Nii et 1954. aastal läks esimesse klassi Jaak Lauristin. Selle nimega olin, kuni isa vabaks sai ja tagasi tuli.
«Nüüd oleks mul isa käest palju küsida, siis ma ei osanud. Nad vaidlesid Marjuga, mina kuulasin vahel kõrvalt,» kahetseb Allik.
Kuidas 97aastase ema tervis on? «Ema elab nüüd Marju tütre juures Tartus. Jalad ammu ei kanna, luubiga loeb lehte, püüab vaadata televiisorit, on ühiskonna eluga kursis. Aga küsida tuleks just isalt, emalt on vähe küsida. Ema maailmapilt on alati olnud palju lihtsam kui isa oma. Teise sõnadega, ema on rahul Eesti Vabariigiga, et tema tütar on Mõõdukate fraktsiooni esimees. Ema mõtleb nagu hegeliaan kõik mõistlik on tegelik ja kõik tegelik on mõistlik; kõik, mis on toimunud, on väga hea.
Isa suri 8. mail 1989. Kui samal kevadel heisati Toompeal sinimustvalge, ütles isa, et kui tal veel jõudu oleks, tooks ta selle lipu kohe alla. Isa oli põhimõtteline, mida ma ema kohta päris ütelda ei saa. Isal oli maailmvaade, selge teadmine, mis toimub. Isa käest oleks huvitav pärida just ajaloo kohta, maailmavaatelt oli temaga kõik selge.
Isaga oleks Eesti Vabariigil ja Lennart Meril raske olnud. Vabadussõja veteran, anna või orden! Aga õnneks suri ta ära, vabariik ei pea nii jubedaid asju üle elama.» Allik naerab küüniliselt.
Jaagu pere elab Viljandis. Juba 1983. aastast, kui Allik Jaan Toominga järel Ugala teatri juhtimise esimest korda oma õlgadele võttis. Pediaatriks õppinud abikaasa Lembe (51) on 13ndat aastat Viljandi lastekodu juhataja.
Pesamuna Leena (12) mängib nimiosa Ugala lavastuses «Õnne, Leena!». Tütar Liis õpib ülikoolis kunstiajalugu. «Ja teenib öölokaalis «Tsink Plekk Pang» baaridaamina lisaraha, et õppida,» lisab isa. Poeg Mihkel (23) õpib Tartus õigusteadust ja on Eesti Vabariigi kaitsepolitseis assistent. «Ju siis vanemate patud nuheldakse laste kätte, vanavanemate omad eriti!» naerab Allik oma kardinalinaeru. Ja lisab: «Kalju Komissarovi poiss on Viljandi kaitsepolitseis tähtsuselt teine mees.»
Meelis Kapstas
