Andres Vainumäe, Ike südamesõber: “Tutvusime Ikega 14 aastat tagasi Saksamaal Hamburgi raekoja platsil. Kukerpillidel oli seal hansapäevade raames esinemine, saime pärast seda kokku, klappisime hästi ning nii suhtlema jäimegi. Ike on sellises lauamängus nagu “Jakkolu” täiesti võitmatu mees ja meile kõigile pähe teinud.

Ka ei tea ma teist sellist inimest, kes nii lühikese ajaga välja suudaks magada. Ta on maailmameister lühimagamises. Viis minutit - ja ta on jalul ning reibas. Hämmastav!

Neid pidusid, mis temaga koos oleme pidanud, ei jõua tegelikult üles lugeda. Ta on sõbralik ja naljalembene, väga hea südamega vahva vunts. Armastab vaimutseda. Päris purjus pole teda kordagi näinud, järelikult kannab hästi. Oma väljendites on ta äärmiselt viisakas - see on üks ta eripärasid.

Saadaksin talle siit Hamburgist sünnipäevaks tervisi. Ja olge kena, pange sinna teksti sisse ka sõna “austatu”. See on väga oluline, küll ta aru saab, kui seda loeb. See sõna meeldib talle.

Muusikuna on Ike fantastiline laulumees, ta teab meeletult palju lugusid. Eriti armastab ta ballaade, neid kraabib ta kuskilt saartelt ja küladest kokku.”

Toomas Kõrvits, bändikaaslane: “Ike on üdini hea inimene. Aus ja usaldatav. Tema kätte on usaldatud Kukerpillide asjaajamine ja võib kindel olla, et seal apsusid ei teki. Võib-olla on seal arhitekti täpsus mängus, mis nõuab korrektsust asjaajamistes.

Kui mina olen rohkem kunstilise külje pealt ansamblis vastutav, siis tema tegeleb meie administratiivse poolega. Ta on orkestri diplomaat. Kui midagi on sassis, siis Ike oskab selle väga rahulikult lahendada. Kui on tähtsad kohtumised, siis Ike esindab meid.

Ta on laia profiiliga kultuuritegelane. Tal on näiteks Loomingu Raamatukogus ilmunud terve luuleraamat, need tekstid pole küll jõudnud Kukerpillide lauludesse, aga ta on spetsiaalselt kirjutanud tekste meie lugudele.”

Indrek Kalda, Kukerpillide eksviiulimees: “Mis mulle Ike juures kõigepealt meenub, on tema peetud ülipaatoslikud kõned publikule pidude lõppedes, kus ta neid kiidab ja ühtlasi pillimeeste kurja saatust neab, kes just nüüd, kui pidu veel käimas, öhe peavad kaduma.”

Raivo Järvi, kunstnik: “Ike Volkov tegi kaasa 1977.-78. aastal saates “Kass Arturi postkontor”. Mulle meenub ta igavesti laheda kambajõmmina. Nõukogude ajal räägiti ju temast kui ühest võimalikust tulevasest kultuuriministrist. Kuigi Ike võis ka klouni teha, suutis ta alati olla tõsiseltvõetav. See ongi minu arvates Ike suurim pluss, et tal on need mõlemad poolused olemas.”

Aksel Kala, televaataja: “Lastesaates “Kass Arturi postkontor” tegi ta kord triki, mis vähemalt mu ema koos tuttavatega veel päevi hiljem temast rääkima pani.

Ike oli kogu aeg esinenud habeme ja vuntsidega. Saate lõpus ütles ta, et jah, kuigi inimesed on mind harjunud sellisena nägema, pole ma tegelikult hoopis mina ning tõmbas ettekleebitud vuntsid-habeme ühe ropsuga maha.”

Tõnu Raadik, bändikaaslane: “Ike olemus on võrreldes 1976. aastaga, mil ma bändi tulin, täpselt samaks jäänud. Stabiilne mees, kes kandis välja ka kuuetunnised esinemised. Tema suhtles publikuga, konfereeris ja laulis, teised ainult sekkusid aeg-ajalt sinna protsessi. 1980. aastal sõitsime ühe Vene luksuslaevaga Kuubale esinema. Leningradist ära minnes oli 0kraadine ilm, aga paari päeva pärast olime jõudnud juba täistroopikasse. Ike jäi laevatekile lamamistooli kümmekonnaks minutiks tukkuma, käed kõhu peal. Ärgates oli ta üleni tumepunane ja täitsa ära põlenud, ainult keset kõhtu laiutas valge kolmnurk, mis kätest jäänud oli.”


Mitmekülgne Ike Volkov

  • Sündis 16. veebruaril 1951, on arhitektuuriteadlase Leonid Volkovi poeg.

  • Lõpetas 1969. aastal Tallinna 46. keskkooli, jätkas samal aastal õpinguid ERKIs, mille lõpetas 1974.

  • Oli 1974-77 metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis arhitekt, 1979-81 kultuuriministeeriumi kunstiekspert. 1981-84 TUI arhitektuuri- ja ajaloosektori juhataja, 1984-87 Pärnu rajooni Halinga kolhoosi arhitekt.

  • Alates 1992 töötab arhitektuuribüroos Ollik & Volkov, aastast 1979 on Arhitektide Liidu liige, 1987-90 oli selle vastutav sekretär, 1990-92 esimees, 1992-94 aseesimees.

  • Ta on kavandanud rohkesti eramuid Tallinnas ja Tartus ning suvemaju. Tema kavandite järgi on valminud näiteks Pärnu jaht-klubi,Viljandi kultuurikolledþ. Tema loomingule on omane tellija ja asukoha eripära rõhutamine.

  • Kirjutanud filmistsenaariume (näiteks “Külamaastikud” 1981).

  • Avaldanud värsse (luulevihiku “Sügis äärelinna teatris”, 1979), publitsistikat, oli 1977-79 ajalehe Sirp ja Vasar osakonnajuhataja ja korrespondent.

  • Alates 1973. aastast on ansambli Kukerpillid liige ja juht.

    Valdo Jahilo, Helen Arusoo