PERSOON: Täismehe mängud plastiliiniga
"Kanade mäss" on liigutav lugu Yorkshire'i aktsendiga kõnelevast kanakarjast, kes otsustab linnufarmist jalga lasta. Nukufilmi eeskujuks on 1963 valminud "Suur põgenemine" ameerika sõjavangide elust Saksa vangilaagris.
85 minuti pikkune komöödia läks maksma ligi 600 miljonit krooni ja selles võib näha neljasadat käsitsi valmistatud tegelast. Filmi toetas rahaliselt Steven Spielbergi DreamWorks stuudio, mis sõlmis 2,7 miljardi kroonise tehingu Bristoli filmikompaniiga Aardman, mille üks osanikke on Nick Park.
41aastane inglane sai kuulsaks, kui mõtles välja Wensleydale'i juustu mugiva ning teed lürpiva leiutaja Wallace'i ja tema vaikiva, kannatliku meelega koera Gromiti.
Wallace'it ja Gromitit kujutavate mitmesuguste toodete müügist saadav tulu ulatub hinnanguliselt 1,3 miljardi kroonini aastas ja enamiku nendest on kujundanud Park ise. "Raske on järele jätta," selgitab Park.
Seda ülimalt edukat meest on intervjueerijad kirjeldanud kui "võluvalt kohmetut inimest, kes jätab mulje noorukist" ja kui "väikest, leebet mehikest, kes meenutab lagendikule sattunud väikest pelglikku metsaelanikku". Veel on viidatud "häbelikule, pisut murelikule ilmele, mis tal kogu aeg näol püsib".
Lapsepõlveunistus olla leiutaja
Ühel keskealisel mehel, kes ajab kokku varanduse, sõtkudes lasteaedades kasutatavat voolimissavi, on ilmselt olnud värvikas lapsepõlv. Parkide perekond Prestonis Lancashire'is oli tõesti pisut veider, mis avaldus eelkõige nende isetegemise-vaimustuses.
Parki isa oli arhitektuurifotograaf, kes kord ehitas ise autosuvila, et perega puhkusele sõita. "Ta ehitas shassii peale kasti, mis oli varustatud riiulite ning magamisnaridega ja tapetseeritud."
Parki ema oli rätsep, kelle õmmeldud koolijakid panid poisi piinlikkust tundma.
"Olen kogu aeg tahtnud olla leiutaja," jutustab Park. "Lapsena oli mul voodi all asjandus, mida nimetasin Kasulike Asjade Kastiks. Sinna kogusin ma vanade mänguasjade ning elektrimootorite osi ja muud kraami. Mõtlesin, et ühel päeval ehitan ajamasina."
Keskkoolis ei paistnud Park millegagi silma peale joonistamise. Kui isa kinkis filmikaamera, hakkas ta tegema animafilme.
Tema esimese tegelase nimi oli Rott Walter ja järk-järgult läks ta kopeerpaberilt üle plastiliinile.
Juba varases teismeeas kihutas ta ennast takka. "Kui telekas näidati Crackerjacki, mõtlesin ma: "Ma ei jõua kuskile välja, kui ma ainult telekat vahin", ja ma sundisin end minema ja ikka rohkem ja rohkem joonistama filmide jaoks, mida ma tegin vanematekodu pööningul." Kui ta oli 15aastane, näitas BBC tema joonisfilmi "Archie betoonist luupainaja", mis pajatab vanast lossist, mille halastamatult matavad enda alla kõrged korterelamud.
Park lõpetas Sheffieldi polütehnikumi filmi- ja meediakunsti alal ja õppis hiljem animatsiooni. Tema esimene Wallace'i ja Gromiti film oli tema lõputöö. Ta töötas selle kallal ihuüksi kuus aastat, elatudes osaliselt töötu abirahast, ning seda tehes liitus ta Peter Lordi ja Dave Sproxtoni asutatud paljutõotava firmaga Aardman Animations.
Aardman oli endale nime teinud telereklaamidega, kuid Park aitas avardada selle loomingusuundi. 1989 aitas ta neil võita Oscari Aardmanile tehtud filmiga "Creature Comforts". Filmiakadeemia auhindade jagamisel jäi ta enda "Suur väljasõit" sellele alla.
Kuid mõlemad filmid andsid tunnistust tema riukalikust, fantastilisest andest. "Creature Comfortis" kaebavad loomaaia asukad oma elamistingimuste üle tõeliste inimhäältega, mis on salvestatud koolides, haiglates ja vanadekodudes.
Wallace ja Gromit lendavad esimeses oma filmis oma lõpututel juustuotsingutel Kuule, kus kohtuvad vana roostes pliidiga, mis pidevalt unistab suusapuhkusele minekust. Puidust rakett, mis meie kangelased Kuule viib, sarnaneb seestpoolt ilmselgelt autosuvilaga, mille Park seenior ehitas oma lastele.
Spielberg kasvatab kanu
Kaks järgmist Wallace'i ja Gromiti filmi võitsid Oscarid. Edu ei muutnud Parki päris ekstraverdiks, ehkki ta 1994. aasta Oscarite jagamise tseremoonia tarvis tegi endale naeruväärse rohelise papist kikilipsu, mis pimedas hiilgas. Ta istus Naomi Campbelli kõrval, kes ütles: "Mulle meeldib su lips," ilma et oleks seejuures erilisi tundeid ilmutanud. Ülejäänud aja nad vaikisid, kuni pärast auhinna kättesaamist ütles Naomi: "Hästi tehtud."
Kuid vaevaline animeerimistöö, kus paari sekundi talletamiseks kulub terve päev, pole ilmselt siiski vestlemisoskuse pärssija. Nagu Park on öelnud: "Sa töötad laua peal. Sul on tegelaskuju ja filmikaamera, mis on kohandatud jäädvustama ühe kaadri korraga. Sa liigutad kuju vaevumärgatavalt ja pildistad, liigutad uuesti ja pildistad ja nii edasi, kuni oled seda teinud 24 korda. Siis on sul käes üks sekund."
Häbeliku mehe kohta on Park omandanud arvestatava oskuse avalikkusega suhtlemiseks. 1996 läks üks Wallace'i ja Gromiti prototüüp New Yorgi taksos kaduma ja meeleheitel Park trampis päev otsa mööda uudistestuudioid, paludes selle tagasi tuua. Lõpuks see leiti, ent sekelduse tulemusel ostsid ameeriklased 1,5 miljonit Wallace'i ja Gromiti videot.
Parkil vedas ka siis, kui ta pöördus Spielbergi poole toetuse saamiseks "Kanade mässu" jaoks. "Sõime lõunat ja Spielberg ütles: "Oh, "The Great Escape" on mu lemmikfilm ja mul on ka farm 300 kanaga." See oli tulemus, millest olime unistanud."
Parkil on õnnestunud oma eraelu varjata. Edule vaatamata oli ta juba ligi neljakümnene, kui ostis endale omaette elamise - maja Bristolis. Teda kasvatati roomakatoliku usus, millest ta kõrvale kaldus, kuid nüüd on ta selle juurde tagasi pöördunud.
Ta on nimetanud pühendumist animatsioonile "mungalikuks". "Arvan, et kui oleks minu valida, siis veedaksin poole oma elust filme tehes ja teise poole lihtsalt maal ringi jalutades," tunnistab ta. "Olen mänginud plastiliiniga sellest ajast, kui olin põlvepikkune, aga inimesed kingivad mulle selle eest metallitükke."
The Sunday Times
