Philippe Jourdan: menukirjandus õhutab kulunud eelarvamusi
Isa Philippe’ile pole see esimene kord pärast “Da Vinci” koodi ilmumist Opus Deid puudutavaid eelarvamusi kummutada. Intervjuus tuleks isa Philippe’is siiski näha siinse katoliku kiriku esindajat, kuna tal ei ole volitusi esineda Eestis Opus Dei eestkõnelejana.
Te olete Opus Dei liige olnud üle 20 aasta. Kui hästi olete kursis Dan Browni Opus Dei kohta esitatavate faktidega ning on see teile esimene kord sääraseid asju kuulda?
Raamatut ennast ei ole ma lugenud, kuid olen selle kohta üsna palju lugenud nii Eesti kui ka välismaa ajakirjandusest. Olen mõistnud, et selle raamatu lugemine oleks ajaraiskamine. Dan Brown ei ole teoloog, vaid olmekirjanik. Loota, et sellest raamatust saab midagi teada katoliku kirikust, Opus Deist või Jeesus Kristusest, oleks sama mõttetu kui uurida Maa-välist elu “Tähesõdade” filmide kaudu. Iga vähegi haritud inimene saab aru, et tegemist on fantaasiamulliga, ning selline naljategemise või rahateenimise viis võib olla usklikele üsna solvav.
Tegelikult ei esita Dan Brown ju esimesena väiteid, mis teevad Opus Deist mingi kultuse või sekti, sääraseid võrdlusi on üritatud teha varemgi.
Brown lihtsalt õhutab neidsamu vanu eelarvamusi. Seetõttu on katoliku kirik surutud üsna kummalisse seisu, kus justkui peaks õigustama ühes romaanis esitatud väiteid. Omaette küsimus on muidugi, kas kirik peaks ilukirjandusele kuidagi reageerima. Samas kasutab autor raamatus reaalseid tegelasi ja reaalseid institutsioone ning kleebib neile külge täiesti uskumatuid asju. See tekitab parajalt segadust ja seetõttu peaks inimesi rohkem valgustama.
Aga alustagem valgustamist sellest, et ütleksite, mida kujutab endast Opus Dei roomakatoliku kiriku sees?
Opus Dei on üks katoliku kiriku institutsioon. Personaalprelatuur. Selle asutas püha Josemaria Escriva 1928. aastal ning lühidalt kokku võttes oleks Opus Dei sõnum selles, et jumalaga ei pea kohtuma üksnes pühakodades, vaid seda on võimalik teha ka igapäevaelus ja igasuguse töö kaudu. Opus Dei algusaeg on väga hästi dokumenteeritud ning mingit vandenõuteooriat ei tohiks tema asutamises küll näha.
Kui palju olete te ise kokku puutunud sellega, et Opus Deid on peetud mingiks salaorganisatsiooniks?
Ma olen piisavalt kaua elanud, et kuulda igasuguseid asju. Põhimõtteliselt pole süüdistused, mis nüüd vaatavad vastu Dan Browni raamatust, 25 aasta jooksul eriti muutunud ja aeg-ajalt on selliseid asju ikka pinnale upitatud. Kuid need on kõik asjad, mida on eri aegadel tahetud kiriku institutsioonide kohta arvata, seega pole neis midagi uut.
Legende on kindlasti aidanud levitada ka Opus Dei asutaja, Josemaria Escriva pühakuks kuulutamine 2002. aastal ja loomulikult nüüd ka Dan Browni raamat.
Legende hakkas tõepoolest levima juba enne Josemaria õndsaks kuulutamist. Ja raamat on samuti asja õhutanud. Raamatus on eriline see, et Opus Dei on seotud fantastilise ja maagilise looga, mis on kahtlemata kõigile huvitav. Kuid Opus Dei ideoloogia sellisena, nagu esitab raamatu autor, pole kuidagi seotud reaalse Opus Dei mõtteviisiga.
Katoliku kirikut on üldse sageli müstifitseeritud. Mis võiks teie arvates olla selle põhjus?
Prantsusmaal teatakse väga vähe luterlastest, rääkimata õigeusklikest. Ajalugu on nii läinud, et katoliku kirik kadus mõnestki maast üsna lühikese aja jooksul täiesti. Selge see, et nii tekivad katoliku kiriku kohta arusaamad, mis toetuvad keskajast pärit müütidele. Rahva mälestus katolitsismist on näiteks Eestis ja Soomes tahtmatult seotud keskajaga, katoliku kirikul on teatav salapära ja seda kujutletakse üsna häguselt. Samas on Eesti olnud katoliiklik maa ja see ilmneb kas või kirikute ja kloostrite arhitektuuris. Inimesed näevad palju katoliiklikke sümboleid, kuid puudub isiklik kogemus, mis aitaks neid mõtestada. Maailm liigub praegu õnneks selles suunas, et teadmised avarduvad igas valdkonnas – ehk seeläbi ka katoliku kiriku kohta.
Kuid samas kipuvad teadmiste avardajateks olema sageli just Dan Browni sarnased menukirjanikud, keda ajendab soov luua katoliku kiriku ümber mingi pimeda keskaja tunne.
Ameeriklastele ju pole katolitsism sugugi võõras, kuid samas puudub neil keskaja kogemus. Eks see võib olla ka põhjus, miks paljude raamatute ja filmide tegevust üritatakse tuua keskaega, mis tundub neile väga müstiline. Üldiselt moodustab kirik Lääne-Euroopa katoliiklike maade elus nii tavalise osa, et sellest ei tehta suuremat numbrit. See ei tähenda, et kirik oleks ülipopulaarne, kuid selliseid müüte, mis levivad katoliku kiriku kohta Ameerikas ja ehk ka Põhjamaades, ei võeta vahest eriti tõsiselt.
Te olete maininud, et olete palju mõelnud eestlaste religioossusele ning tahaksite sel teemal kunagi ehk isegi raamatu kirjutada.
Vastupidiselt mõneti levinud arvamusele ei arva ma, et eestlased oleksid vähem usklikud kui teised rahvad. Ainult siin tuntakse kiriku institutsiooni vastu suurt umbusku. Ma arvan, et eestlane on väga otsiva loomuga ja armastab asju uurida ega võta midagi kohe vastu. Eestlane tahab kuulda põhjendusi ning mõtleb palju. Kuid mulle tundub, et katoliku kiriku kohta on palju eelarvamusi, millele peab veel kriitilise pilguga lähenema. Samas levib igal pool Euroopas teataval määral vaimset pessimismi, mille tagajärg on relativism. Igaühel on oma tõde, mis tähendab teiste sõnadega: “Tõde ei ole olemas.” Kuigi sellega ei tohi liialdada. Hiljuti saadeti mulle üks artikkel, mis ilmus Eesti kohta Prantsusmaal 1930. aastate alguses. Seal öeldakse, et “eesti rahvas on välja suremas” ja “Eesti kirik on hävimise lähedal, noored enam kirikus ei käi”. Seda 75 aastat tagasi. Paistab, et elu on palju rikkam, kui me oma katastroofilistes ennustustes kujutleme. Paavst Johannes Paulus II ütles kord, et tänapäeva inimene tahab Jeesusest vähem kuulda ning teda rohkem hoopis teiste elus näha. Kas see, et nii palju inimesi tahab näha uut pilti Kristusest, kas või nii ekslikul kujul kui ülalmainitud raamatus, ei ole vaikne kutse meile? Niimoodi näen ma kristlaste rolli meie ühiskonnas.
Paljud inimesed armastavad kokku segada new age´i ja idamaa õpetusi ning olla usklikud omaette, uskuda lihtsalt, mida tahavad. Sealt tekib ju neil paratamatult küsimus: milleks on meile üldse vaja kirikut?
Selles suhtes ei erine Eesti tõesti Euroopast ega Ameerikast. Me elame äärmusliku individualismi ajastul, religioon võtab järjest uusi vorme ning kristluse puhul on inimestel raske aktsepteerida asjaolu, et keegi on asjaoludest sõltumata neist ülem. Samas pole ilmselt kellelegi üllatuseks, et enamik religioone on sarnased. Eestis on suhtumine kirikusse ehk negatiivsem. Inimestele tundub sageli, justkui suruks kirik ennast peale, sellel on oma kultuurilised ja ajaloolised põhjused. Kuid ma usun, et see muutub Eestiski kunagi.
Lääne ajakirjanduses on viimastel aastatel sageli väidetud, justkui koguks Opus Dei Vatikanis järjest suuremat mõjuvõimu. Mille põhjal selliseid väiteid teie arvates esitatakse?
Ma tõesti ei oska arvata. Roomakatoliku kardinalide seas on Opus Dei liikmed kõik teada. Alles kaks nädalat tagasi vestlesin inimesega, kes kandis sama veendumust ning oli väga üllatunud, kui kuulis, et 115 kardinalist on vaid kaks Opus Deiga seotud. Ta oli veendunud, et seda on vähemalt pooled. Inimesed ei viitsi sageli tausta uurida ning eelistavad lihtsalt uskuda, mida nad on kuulnud. Opus Deiga on praegu sama seis, mida tuleb aeg-ajalt ette juutidega. Pidevalt tahetakse näha mingit vandenõu. Kuid nende teooriate levitajad polegi huvitatud faktide kontrollimisest. Samas on Opus Dei avalik organisatsioon, mille kohta saab infot internetist ametlikult koduleheküljelt. Ma olen kõnelnud inimestega, kes arvavad, et Opus Dei on keskajast pärit salaorganisatsioon. Ja neile jääbki vastuvõetamatuks minu väide, et Opus Dei asutati 1928. aastal. Inimestel on alati lihtsam uskuda eelarvamusi. Saladused, maagia, vandenõud meeldivad inimestele alati, eriti praegu, mil maailm näib olevat väga ratsionaalne, kuigi vahel tundub, et ta on hulluks läinud.
Kas vastab tõele, et eelmine paavst Johannes Paulus II oli suur Opus Dei toetaja? Miks?
Kõik viimased paavstid on meie tegevust soosinud. Kuid selline arvamus tuleb ilmselt asjaolust, et tema ajal sai Opus Dei lõpliku kanoonilise staatuse.
Opus Deid on süüdistatud liigses elitaarsuses. Igaüks sinna ei pääse, kehtivad kõikvõimalikud piirangud ning pigem meenutab see omamoodi klubi, kuhu ei saa astuda, vaid kuhu kutsutakse.
On tõsi, et Opus Dei liikmeks kutsutakse. Kuid me ei püri elitaarsusele. Opus Dei liige peab lihtsalt olema oma kutsumuses väga kindel.
Kuid mida see tähendab? Tegemist on ju ikkagi katoliikliku eliidiga, kes valib välja parimad, et nad justkui teisi valgustaksid?
Ma tean, et meid on nimetatud vaid intellektuaalide, pankurite, eurooplaste või advokaatide esindajaks. Või ainult meeste esindajaks. See pole tõsi. Pealegi on meie seas palju inimesi, keda klassikaliste terminite järgi ei saaks kuidagi eliidiks nimetada.
Kuidas teie liikmeks siis saab?
Ütleme nii, et meie ei kutsu kedagi. Jumal kutsub. Kui inimene tahab sellele kutsele vastata, siis on ta meie organisatsiooni jaoks loodud.
Opus Deile on läbi ajaloo ette heidetud ka liigselt seotust parempoolsete jõududega. Seda eriti eelmise sajandi keskel, mil konspiratsiooniteoreetikud üritasid Josemaria Escriva nime siduda Franco reĻiimiga Hispaanias.
Kõik küsimused, mis puudutavad Opus Dei võimalikku seotust selliste liikumistega, on minu teada juba ammu läbi uuritud, ilma et oleks leitud ühtegi tõendit. Lugesin ühest biograafiast, et Püha Josemaria saatis Francole protestikirja, kui too ütles, et Opus Dei vallalised liikmed on inimesed, kellel pole perekonda. Rohkem ma ei tea.
Palju Opus Dei liikmeid sai Franco reĻiimi ajal kannatada, seega pole alust väita, et Opus Dei ja Franco reĻiim olid lähedased. Usun, et see küsimus on jäänud ühte ajalooetappi ja rohkem poleks sellest põhjust rääkida. Opus Deil ei ole poliitilisi ambitsioone ja inimesed, kes nii väidavad, on lihtsalt halvasti informeeritud.
