Pildiskandaalid

Eesti kunstiajalugu pole eriti rikas skandaalide poolest – ilmselt töötab eestlase sise- ja välistsensuur korralikult.

Eelmise vabariigi ajast meenub Ado Vabbe 1925. aastal tehtud akvarell "Daam boaga", mis kujutab siivutut bordellidaami. Pallase näituselt eemaldati see akvarell haridusministeeriumi nõudmisel. Ajakirjas Agu süüdistas Eduard Luiga Vabbet, et ta on toonud kunsti "eluavaldused ja objektid, mis sinna ei kuulu".

Hoopis räigemate asjadega sai hakkama samuti saksa ekspressionismist mõjutatud Eduard Wiiralt. 1924. aastal tegi ta illustratsioonide tsükli Eduard Tennmanni "Usuõpetuse lugemikule", mida on kutsutud "Wiiralti piibliks". Oma meelelisusega rabas Wiiralt tolle aja protestantliku vaga kasvatusega kooliõpetajaid.

Veelgi räigemad on aga Wiiralti 1928. aastal alustatud illustratsioonid Aleksander Pushkini "La Gabrieliadele". Raamatust eemaldati ofort, kus neitsi Maarja armatseb tuvikese kui Püha Vaimu sümboliga.

Kõik see pole takistanud Wiiraltit saamaks üheks eesti suurimaks kunstiklassikuks. Piisas aga Jaan Toomikul noorpõlves teha üks installatsioon, kus ta kasutas oma ekskremente, kui talle on eluks ajaks külge pandud silt – "ah, see on see purkisittuja".

Sama saatus ähvardab Raul Meeli, kes laiemale avalikkusele on tuntuks saanud Eesti lipu mõnitajana. Vaevalt on keegi viitsinud Meeli taiese sügavamatesse tagamaadesse süüvida.

Leonhard Lapin võib omakorda hoobelda nii nõukogude kui ka uuema aja tsensuuri ahistamisega. Suur skandaal oli tal mullu Riias nn suprealismi näitusel. Vaieldamatult on eesti suurim skandalist olnud Leonhard Lapin. Ta on saanud materdada nii avangardismi kui erootika eest. Üks kuulsamaid lugusid on tema "Autoportree Veenusena" mahavõtmine Draakoni galerii aknalt 1980. aastal. 1989. aastal vihastas ta vene publikut komsomolimärgile kirjutatud kolmetähelise sõnaga. Nõukogudeaegne tsensuur on üldse omaette mütoloogia, millest annaks teha õpetliku mälestusteraamatu. Veel perestroika ajal tehti suur skandaal Priit Pärna karikatuuri "Sitta kah!" ümber.

Tuntud inglise kunstiteadlane Edward Lucie-Smith on teinud mõtlemapaneva järelduse. Modernismi ajal shokeeriti publikut mingi uue "ismiga", mis lammutas ettekujutust korralikust kunstist. Nüüd ei õnnestu kellelgi midagi enneolematult uut tekitada. Jääb üle vaid shokeerida tabuteemadega. Venelased eesotsas Oleg Kuliku ja Aleksandr Brenneriga on sellest hästi aru saanud. Samuti Jeff Koons, Tom of Finland või Andres Serrano.

Homoerootika, pedofiilia, radikaalne feminism, arvete õiendamine vanema põlvkonnaga ja igasugune muu poliitiliselt "ebakorrektne" käitumine asendab tänapäeval kunstilist avangardismi ja radikaalsust. Ja kõik see töötab suurepäraselt. Visuaalsetes kunstides on sõnum veelgi võimendatum – on suur vahe, kas kirjeldada sõnaosavalt näiteks homoerootilist akti või näidata pildis, kuidas see asi täpselt käib.