Pilk sajandi tagant – Tallinn aastal 2000


Teoloogilise kõrgharidusega folklorist Matthias Johann Eisen (1857 – 1934) oli aastatel 1888 – 1912 Kroonlinnas eesti-soome-rootsi koguduse pastor, samal ajal õige laialdaste huvidega publitsist, keda on peetud oma aja kõige produktiivsemaks kirjameheks. Teda võib lugeda ka eesti ulmekirjanduse rajajaks.

Nimetatud lugu kogumikus algab sõnadega: "Astusin Tallinnas Balti vaksalist välja. Vaatasin ümber: kuhu voorimehed jäävad? Mitte ainustki ei paistnud silma. Selle asemel mitu sada isesõitjat (automobili) seisis vaksali ees, igal isesõitjal mees eesotsas. Teekäijaid tungis hulga kaupa vaksalist välja. Üksi ehk mitmekesi astusid nad isesõitjasse, ütlesid kutsarile midagi ja isesõitja tormas lauasarnast uulitsat pidi edasi, kus ükski kivi sõitjatele raputamist ei valmistanud. Imeks pannes vaatasin ma lugu pealt. Ma ei võinud sugugi aru saada, et voorimehe sugu Tallinnast kadunud ja isesõitjad asemele astunud."

Peategelane satub jutu peale ühe lahke härraga, kes on valmis talle Tallinna näitama, sest külaline oli Revalis olnud viimast korda 1900. aastal. Nüüd aga käes juba 2000. aasta. Lähevad jala, nii saab rohkem linna ja selle elu uudistada.

Mõnda tööhobust siiski näevad tänavatel koormaid vedamas, aga sellegi tarvis kasutatakse rohkem isesõitjaid. Uulitsad on tasased nagu laud, sest nad on tehtud asfaldist, tsemendist ja muudest taolistest ainetest. Kolm-neli korda päevas pestakse uulitsaid suure pritsi abil, et vältida tolmamist. Jalgrattamehi võis siiski näha, kuigi nendegi moeaeg olevat ammu möödas. Neid kasutavad vaid üsna vaesed inimesed nagu teenijad, tütarlapsed ja musta töö tegijad. Sest kes tahab oma jalgu enam vaevata, kui isesõitjad kõik vaeva käest ära võtavad.

Toompeale tõstab elevaator

Toompea küljes näeb külaline erilist ehitust – elevaatorit – mis on tehtud inimeste tõstmiseks mäe otsa. Seal ootab teine elevaator, et tõsta sind vaatetorni otsa. Tõusevadki sinna. "Nii kaugele kui silm ulatus – igal pool linn. Linn üleval Lasnamäel, linn Pirital, linn Telliskopli pool, linn Ülemiste järve kaldal. Kaugemal kasvasid suurte majade vahel puud, teisal laiusid ilusad aiad. Linn on ju ütlemata suureks kasvanud, tähendasin. Pole imegi. Tallinnas elab ju oma 300 000 inimest. Need kõik tarvitavad peavarju. Palju on ehitatud juurde vabrikuid, kus töölised teevad päevas 6-7 tundi tööd. Palju meeste tööd on naisterahvad enda kätte kiskunud."

Külaline märkab, et oma kuus kirikut on Tallinna juurde ehitatud. Ometi ei jätku neid nii suure inimeste hulga peale, kuigi neis peetakse iga päev kolm-neli jumalateenistust, nii et iga kiriku peal on kolm-neli õpetajat ametis. Veel peetakse arvukalt palvetunde ja tehakse linnarahva hulgas tublisti misjonitööd, kuid kombelise elu langemise kohta peab veel palju kaebama, sest edenemine ja haridus ei ole kombelikku elu sugugi parandanud, on külalise kurb kogemus. Aga edasi jälle Tallinna välisilmest.

"Vaatasin ümber ja nägin eemal pikka masti. "Mis mast see on?" küsisin. "See on õhu telegrahvi mast. Sealt saadetakse ja võetakse telegrammisid vasta. Laevadega merel vahetatakse telegrammisid. Lasna-mäel mere ääres on teine sarnane koht, mis on kaugele vaatamisega ühendatud. Sealt vaadatakse, mis Helsingis ja mis mere peal mitme saja versta peal sünnib."

Naissaare pole vaadates nägin midagi iseäralikku kaugel taeva all liikuvat. "Mis see seal peaks olema?" küsisin. "Tuulelaev. Tallinlased lähevad viimasel ajal hea meelega saartele suvitama ja sõiduks tarvitavad nad sagedasti tuulelaeva. See viib kärmesti sihile." Nägin, kuidas mitmed tuulelaevad taeva alla tõusid ja vastutuult mere poole läksid. Vastutuul ei jaksanud tuulelaevu sugugi teise külge ajada."

Tulevad Toompea alla, et vaadata, mis aastal 2000 ka Tallinna vanalinnas uudist.

Vastu tuleb ajalehemüüja, kes juba kaugelt hüüab: "Tallinna lõunaleht. Suuri uudiseid! Ostke!" Tuleb välja, et Tallinnas ilmub viis eestikeelset päevalehte – hommikuleht, lõunaleht, õhtuleht ja üks leht koguni kaks korda päevas. Lugejaid jätkub, kuigi telefonid toovad rahvale palju uudiseid. "Iseäraliku mehanismuse tõttu annavad telefonid kõik kontoris avalikult kõneldud uudised igasse majasse teada. Seks kõneldakse kõik uudised kontoris valju häälega. Telefonid on aga igas majas aset leidnud." Sellele vaatamata on ka ajalehtedel minekut, sest ei juhtu ju igaüks toas olema, kui telefon oma uudiseid kuulutab.

Loe veel

Tallinnas ilmub viis ajalehte

Ostab kaks Tallinna lehte, mõlemal suurte numbritega peal ilmumise kuupäev:

10. juuni 2000. Üks neist oli 8, teine 12 mehist lehekülge suur. Suurem jagu sisu langes ometi kuulutuste peale. "Kas teie ajalehed ka palju tülitsevad?" küsisin seltsiliselt. "Kuhu see jääb. Ei ole neil ka muud tüli põhjust, annab leivakadedus neile ometi põhjust."

Uudistab kaupluste uhkeid vaateaknaid, millel kuldkirjas omanike nimed: Armas Altmäe, Kallis Külamees, Väino Vaim.

Kuhu on jäänud kõik Meierid, Müllerid, Hahnid jt, seda mu saatja ei teadnud.

Tallinna teatrimajad olid aga väikesed, sest telefoni ja kaugelevaataja kaudu nähakse ja kuuldakse soovi korral igas kodus, mis teatris sünnib, nii et ei pruugi ennast kohale minemisega vaevata.

Jõuavad ühe ehitatava neljakordse kivimaja juurde, kus müüriseppade asemel tegid hoopis masinad tööd. Ja töö läks niimoodi õige kiiresti edasi. Kaaslane teadis kõnelda, et Tallinna ehitajad olevat pidanud nõu masinate abil viia Oleviste kirik hoopis Toompeale, kuid siiani pole seda nõu veel teoks tehtud. Kes teab, ehk teevadki tulevikus niisuguse karutüki ära.

Niimoodi vaadeldes ja juttu ajades jõuavad alevisse, kus näevad maameest hobuse ja vankriga vastu tulemas. Uudistavad, mis maamehel vankris müügipoolist on. Oli mune, võid, odratangu, aga väga kõrge hinna eest (muna tükk 6 kopikat, võinael 75 kopikat), mis mehi sügavalt mõtlema pani.

Tunniga Pärnusse

Lõpeb see lugu Pärnu külastamisega. "Kas me ei piaks õige väikest lustisõitu Pärnu ette võtma?" küsis mu kaaslane korraga. "Pärnu? Mis lustisõit see nii kaugele on. Sõida Viljandisse, sealt Mõisakülasse, sealt alles Pärnu." "Sugugi mitte! Meil on ju ometi oma Tallinna – Pärnu raudtee. Harutee viib Virtsugi. Kiirrong viib meid ühe tunniga Pärnusse."

Mõeldud-tehtud. Poole tunniga Märjamaal, tunniga Pärnus, kus parajasti peeti alalise silla avamist. Pärnakad olid seda silda oma paarsada aastat oodanud, nüüd 2000. aastal oli see ometi valmis saanud. Linnas umbes 60 000 elanikku, mitu vabrikut juurde ehitatud ja kaks uut kirikut – üks Ülejõele, teine Riia alevisse. Ilmus ka oma ajaleht nimega "Pärnu Päevaleht". Nii et elu oli siingi edasi läinud.

Eisen lõpetab oma tulevikuvisiooni sõnadega: "Tallinna ja Pärnu vaatamine oli mind tublisti ära väsitanud. Uinusin magama. Kaunid unenäod tegivad mu une ütlemata armsaks. Üles ärgates juhtus mulle ajaleht silma. Sellel seisis aasta 1903. See pahandas mind nii, et Tallinna edasivaatamise kohe katki jätsin."

Olgu lisatud, et Eisenile on erilist tänu võlgu otepäälased. 1922. aastal esinedes Nuustakul tegi just Eisen ettepaneku asendada see saksa keelest laenatud inetukõlaline kohanimi (Nuustaku - Nusstagen (pähklipäevad)) hoopis eestipärasema ja kaunima ajaloolise Otepää (karupea, oti pea) vastu. Ja oh imet küll. Vahetatigi. Sest see oli ammune aeg, mil võõraid nimesid asendati eestipärastega, mitte nagu XX sajandi viimasel aastakümnel, mil toimub hoopis vastupidine.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare